Właściciel bloga: XmaarikaX
Ma voolan mägiojana januseid jootma,
et päästa iseend...
Ma sajan öise vihmana põualisi kastma,
et ma ise ei kuivaks...
Ma süttin päiksena pimedatele teed valgustama,
et ma ise ei eksiks...
Ma sünnin kui koidutäht -
üks tuhandeist taevas, kuid ometi enneolematu -
et paista patuste palgeile ka öösiti,
veenmaks iseend oma kordumatuses...
Ma laulan taevalinnuna teadmisesõnu,
et ma ise ei unustaks...
Ma valmin, et olla kui veinis immutatud leib
näljastele,
et ma ise ei nälgiks...
Ma -
lahkun,
kui väike laps,
lummatuna uuest, mis ootab ees,
ja unustan maha oma mänguasjad...
Meid kõiki valdab, miski, selles ma ei eksi.
Olgu me südames tunnete puhang, olgu me hing kellegi vang.
Keegi iial ei mõtle tõele, mõni ei mõtle oma lapsele või õele
Aknad klirisevad, tuul puhub suures hoos,
Puhub äikese ja tormiga koos.
Kartus ja üksindus, see suureneb aina…
Miski mind enam edasi ei paina.
Kuid jälle. . puhub suur tuul. Langeb viimnegi oks puul…
Kukub katusele, kes teab kuna tuleb minna minu matusele..
Kardan siit elust lahkuda,, kardan, oma unelmaid lõhkuda,
Ehitan oma unistustest, soovidest maja…leidsin sellise mehe keda vaja..
Leidsin mehe kes armastab, usub ja hoolib…
kes samuti oma unistustest elu voolib..
kuid tihti peale, see elu jääb lühikeseks, et lõpetada oma töö.
tuleb…
Üks lapsuke hilisel teel
on omapäi minemas.
Päev pooleldi helendab veel
sääl raagude pimedas.
Nii hilja kodunt ei minda.
Nii kaugele ammugi.
Mis surub ta vastu rinda,
et kiirendab sammugi?
Kaks kõrva, kaks musta silma
ja tilluke elav koon.
Õnn kuldab kurba maailma
ja kõigel on õhtu kroon.
Üks lapsuke minemas teel.
Karm riie, õhuke king.
Ja niipalju armastust veel,
et kaasa kisendab hing.
| » Mis saladusi küll peidab... Mis saladusi küll peidab minu hing kas oskan sellele vastata ma veel Miks meeltes kestab ikka viimne äng ja sõnu lausuma, ei paindu minu keel. Miks ikka istun ja vaatlen taevatähti mõeldes, kõik on ju siiski veel hästi Ma siiski veel , kui ootaks , mida veel et veelkord avaneks mu süda, sellel teel Mustad varjud ümbritsevad puude latvu ükski elav hing, sinna praegu ei sattu Mu ees on vaid tume ja must õuduste öö ja silmad kui sädelevad mustjad söed Kui sõrmed külmast kanged, jääkülmad hõõgvaid sädemeid vaid pilluvad mu silmad … |
Kergelt tulnud asju ei osata hinnata. Vahet ei ole, mis see siis parasjagu on. Ka armastust. Kui sa ei ole üldse selle nimel pingutanud, siis... Sa ei saa aru, mis sul on. Mitte ennem, kui sa oled sellest ilma jäänud. Siis korraga koidab sulle - mida ma tegin? Just nimelt, mida sa tegid? Lasid minna. Kõige nelja tuule poole. Ainuke lootus on, et ehk annab midagi parandada. Aga tegutsema peab kiire...sti. See imetilluke ukseke, mis veel lahti on... Kas sa ei arva, et see sulgub esimese sügavama hingamise peale? Ei ole võimalik lõputult haiget teha. Ühel hetkel enam ei jõua.…
käi mööda enda ehitatud teid
tunda enda mõeldud lõhna
mõelda täiesti enda mõtteid.
see on oskus
kui sul on oma põgenemis tee
keset rohtu kasvanud põldu,
kus ristuvad mitmete inimeste teed
kuid ikka leiad enda tee ülesse
kui eksid
läheb kõik ootamatut rada pidi
kui satud kellegagi sama raja äärde
unistama samu asju
ja tundma sama lõhna
on see eriline
see lõhn võlub inimese ära
sa pead suutma
see võime on meis peidus
sa pead suutma ära tunda kaugelt
enda erilise lõhna keset sinu rohu teed
see on elu rada pidi käimine
kuid siiani pole veel keegi oma
teed leidnud hiljem ülesse
sest kõik on saanud haiget.
Kui maailm tundubki tühi ja kõle
Mõeldes-mis on õige, mis vale.
Justkui ääristades sinu enda elu-,
konkreetsemalt kuis iial vaja,
Eriskummalised piltide read,
kõik need tehtud vead,
-mida soovid olematuks muuta.
Saaks vaid otsast alata,
Päikesega käsikeäes, nii minna taas.
Varjude mängust saaks valgus
Pisaratest ja mõtetest lootus!
Sest armastus-
just antud hetkel
on naeratamas Sulle…
Kas Sina naeratad vastu!?
On inimesi, kes kuulavad teda sageli.
On inimesi, kes kuulavad teda harva.
Ja on inimesi, kes kuulavad teda ainult üks kord elus.
Sellepärast tasub,
kas või hilja öösel, kui ümberringi on vaikne,
kuulata tähelepanelikult hingelindu, kes on meie sees,
sügaval sügaval meie kehas...
keset lagedaid välju seisab üks puu
ta on vana ja räsitud ainsaks sõbraks tal tuul
ta üksinda trotsind on aastate vimma,
miks ta küll jäänud nii kauaks on sinna?
tal sõpru on olnud, kuid läinud on need
jättes endast maha vaid silmaveed
see vana puu siiski siia on jäänud,
sest siin on ta juured ja eluteekäänud
ta õnnelik on, kuigi üksi on siin
ei puudund ta elust ka valu ja piin
kuid siia ta jäi, seda miski ei muuda
ja keegi teda siit viia ei suuda....
Lööb kirikukell ja mu juustele langend on lumi.
Kõik ümber on pime, vaid tähed mul näitavad teed.
Aeg andeks on anda ja unustada kõik, mis kuri
Ja lõpuni käia kõik pooleli olevad teed
(su juurde ma tulen kord veel)
Ma kalmistul süütasin küünla ja ootasin kaua.
Mul tundus, et tulid ja käest võtsid kinni sa mul.
Ma seisin seal tunde ja lõpuks jätsin su haua.
See uni ei lõppegi ärgates hommikul.
Ref:
Kui külmus poeb hinge, su varjust saan tuld.
Sa ilmud, kui ingel ja sa särad, kui kuld.
Hetk õrnalt mind puutud ja lähedki taas
Kui unenäoks muutud, ei suuda ma iialgi ärgata.
Lõi kiriku kell tol öösel ja mets vastu kajas
Ma aastast…