Właściciel bloga: XmaarikaX

Jumal võttis oksa kuninglikust aiapuust,

võttis lõhna õienupust,
õrnuse kastetilgast,
südamerahu vaiksest järvest,
võttis hinge taeva tähtedest,
naeratuse säravast päikesest,
lootuse kasvavast viljaterast,
kannatuse allikaveest.

Ehast võttis luulelise iluduse,
kaitseinglilt hooliva helduse.
Siis moodustas Jumal nendest varandustest
ühe ime,
erineva ime,
millel ei ole sarnasust.

Ja kui oli valmis tema väärtuslik tegu,
Ta tunnustas seda lihtsalt:
«Ema»!

Ma näen sind,mu armas sõber,
oma unenägude imelises riigis.
Oled minu mälestuste ingel,
mind sa külastad unesängis.

Tajun sind,kui tähti vaatan,
sinu sooja pilku tunnen.
Ma tean,mida kord kaotan,
kui mälestuste laeka sulen.

Siin on minu kallim vara,
mis kuulub ka sinule.
Sind unustada ma ei taha,
nii palju tähendad minule!

Hiilid vaikselt minu unne,
annad tihti endast märku.
Mõnikord sind näen ja kuulen
ja sa lahkud,kui ma ärkan.

Sinu naeratus!
Sinu silmad!
Sinu hääl!
Sinu kallistused!
Sinu suudlused!
Igatsen neid.
Igatsen sinu lähedust!
Igatsen Su häält!
Igatsen,et sa tuleks juba TAGASI!

Kord istutas üks mees roosi ja kastis teda hoolsalt
Veidi enne õitsema hakkamist uuris ta roosi lähemalt-
ta nägi õiepunga, mis oli kohe-kohe puhkemas aga nägi ka okkaid…
ning siis arutles omaette –
kuidas üldse saaks imeline lill tulla sellisest taimest, millel on niipalju okkaid?!
Sellest mõttest kurvastatuna lõpetas ta roosi kastmise.
Ja just enne, kui roos oleks avanenud… lill närbus…
*
Nii on ka inimestega.
Igas inimese on selline Roos,
mille istutas Jumalik Olemus keset meie ‘eksimuste okkaid’.
Aga vaadates endasse, näevad paljud inimesed vaid oma okkaid.
Oleme sageli meeleheitel, et mitte midagi head ei saa meist tulla.
Ja nii me loobume sellegi kastmisest, mis meis on hea.
Ja nii see Hea närtsib…

Veepiirile päike loojub

Kuidas säilitada hetke,
kui ta on sul käes.
Kuidas säilitada hetke,
hoida kõigest väest.
Haara kinni temast nagu oksaraost,
mõni hetk võiks olla elus ainult sinu jaoks.

Kuidas säilitada hetke,
mis näib kui oreool.
kuidas püüda seda ühte,
kui neid igal pool.
Haara kinni, hoia süles nagu hinnalist,
ära vaata teda nagu pealispinnalist.

Kuidas säilitada hetke,
kui vaid kaduvik on ta.
Ei vist elus alles jätta
keegi seda saa.
Aga siiski enda hinges hoia mõnda neist,
kunagi ei pruugi tulla sinu juurde teist...

Mõnikord sa loobud kellestki. Ei, mitte sellepärast, et sa ei hooliks enam.
Vaid sa saad aru, et sa pead ennast kaitsma. Kaitsma valu eest.
Mingi hetkeni sa oled ju valmis seda valu taluma. Sa leiad vabandusi.
Sa otsid vabandusi. Ja iga kord sa tunned, kui killuke sinust läheb katki.
Kild killu järel. Väike valu, väike valu, väike valu. Ühel päeval teed silmad
lahti ja saad aru, et väikesest valust on saanud suur valu. Siis tunnedki,
et aeg on lõpetada. Aeg on peatada see valuallikas. Panna sellele piir.
Valule, mitte armastusele.Ja nii sa lähedki. Pisarad silmas ja küür seljas.
Aga sa…

valgus ja pimedus ju käivad käsikäes
kuid kas nende käike alati õiges valguses ja toonides näed
vahel justkui vastu tormile sõuad
ja ikka arvad et läbi sest räsivast tuulest ja tormist veel jõuad
ei ole käimata radu vaid on sissekäimata teed
inimkond on neid teinud aastasadu kuid on veel jäänud ikka tegemata neid veel ja veel ...
tuleb võtta ikka sammu haaval
miks hüpata tundmatusse vette
nii pahatihti juhtubki kõik see
ja otsa lõppeb mõne inimese tee
kuid eks elu olegi üks katkematu jada
kord annad ja siis ka võtab
kuid vahel siiski ka veel appi tõttab
ja tuleb loota ja uskuda et uus päev näitab seda paremat teed
et ikka oled õigel rajal…