Jumal võttis oksa kuninglikust aiapuust,

võttis lõhna õienupust,
õrnuse kastetilgast,
südamerahu vaiksest järvest,
võttis hinge taeva tähtedest,
naeratuse säravast päikesest,
lootuse kasvavast viljaterast,
kannatuse allikaveest.

Ehast võttis luulelise iluduse,
kaitseinglilt hooliva helduse.
Siis moodustas Jumal nendest varandustest
ühe ime,
erineva ime,
millel ei ole sarnasust.

Ja kui oli valmis tema väärtuslik tegu,
Ta tunnustas seda lihtsalt:
«Ema»!

Lubię to! 6