suubub Emajõkke.Kloostri rajasid tsiterlased Amme jõe põhjakaldale Emajõest poole kilomeetri kaugusele.Tsisterlaste määruste mungaordu määruste järgi ei tohtinud nad süüa liha,küll aga kala ja

seda hea kesvamärjukesga alla loputada.Muidugi sobis jõgede liitumiskoht selliste eluviisidega meestele

ülihästi - sai kalu püüda ja neid ka jõeveega täidetud tiikides kasvatada.Ning võib arvata,et õlleteoks vajalik vesigi olii alati käepärast võtta.Kärkne ehk Muuge kloostri ehitamist alusati 1228.või 1229.aastal

ja tänapäeval teada selle ehituse üldplaanid,kuid ei ole üksmeelt kaitseihitiste ja muude tarindite ehtusjärjakorras.Kärkna klootri avat õu ümbritseti 2,6 m pakuse maakividest müürga,saades 100 x 120-

meetrise ilmalku maailma kurjusest piiratud maa-ala.Aga see kurjus kippus sinna ikka tulema,juba 1234.aastal näitaks Novgorodi ja Sazuli vägedena,mis ehitatava kloostri vallutasid.Ja vaevalt,et õige-

usklikud venelased valge talaari,musta vöö ja kapuutsiga munki erilisteks jumalameesteks pidasid,vast

ikka vennikesteks,kes õigest Jumalast midagi ei tea.Aga venelsed ei jäänud kauaks ja 1240.aastail tegutss klooster taas.Kloostrüüri sisse,õue lõuna küljele ehitati kvadraatse siseõuega kogukas hoone,

mõõtmetega 50 x 50 m.Selle põhjaküljel oli kirik,idatiivas vaimulike vendade eluriuumid ja läänetiivas

ilmkivendade eluruumid.Ei tea,ks ilmikvennad võisid olla ka naisemehed ja kloostriõuel sibas ringi lapsi?

Või milles nende ilmalikkus õieti seisnes?Lõunapoolse kloostrimüüri vastu ehitati avatavasti rida majandusruume,loodenuka ümar laktorn jak kirdenurka väljapoole kloostimüüri Miikaeli kabel.Sinna

pääses sisse väljaspoolt müüri,seega oli see tarvitatav ka ümberkausele rahvale.Kooster oli ümmbritsetud veega täidetud vallikraaviga,millest üle pääsesmiseks oli läänemüüri juures ilmselt tõstesild koos kaitseehitistega.Sealt otse kloostriõulele aga ei pääsenud,müürivärsv oli kloosri lõuna-

küljel.Väravast veidi edela pool oli vallikraavil vesiveski;küllap jahvatamist tuli ikke ette,sest eks kala

kõrvale hammustanud ka leiba.Kärkna loostri munkadega on seotud üks mõnus lugu,mille kirjutas

üles üks Viljndi praost Dionysusus XIII sajandi alguses.Lugu on legendaarne,aga tont teab võib-olla

tõsine olgi.Nimelt olevat kloostri elanike arv kasvanud nii suureks,et nende ssssetulkutest enam ei

pisanud -muidudugi imelik lugu,sest tsiterlased justui pidid ise endale ülalpidamist hankima nagu

Padisa loos jutuks tuleb.Vast oli kloostril põllumaad vähe leivavilja kasvataiseks,kartlt siin mail veel ei

tuntud.Nii või teisiti,aga kloostrist saadetud kaks venda Rooma paavstile oma häda ksebaama.Munkadl olnud kaasa kiri,kus kirjas Kärkna kloostri asukate jumalakartlike eluviiside kirjedus:nad söövad vaid leiba ja kala;juurde rüüpavad aga odrast valmistatud jooki,mis humalatega

kibbedaks on tehtud.Igal llaupäeval aga võetsvat ette tõelilne lihasuretamine:üks ruum köetavat

põrgupalavaks ja alasti vennad peksavad seal oma ihu ,,luudadega''.Et viimaseid riistu Eestimaal

vihtadeks nimetatae,ei hakatud vast Jumala maapealsele asemikule selgitama?Ja vast ei ole sellist

ladinaeelst sõnagi?Selliseid Itaalias ennekuulmatuid asju saadetud üks sealne oduvend kontroiiima.

See jõudiski Kärknasse,kus kavalpeadest kohalikud mungad ta lahkelt vastu võtsid ja veidi vürtsi

lisades selaseid elukombeid tutvustasid.Külalsele anti kuivatatud kala ,kuigi tavapäraslt söödi prae-

kala,õlle sisse aga segati koirihtu,et see tõsisel kibe oleks.Laupäeval köeti üles kohalik soojatuba -

mida kohalikud abrigeenid saunaks nimetavad.Kallis külaline võeti sauna kaasa ja läigatati vett kuumadele kerisekividele,nii,et too ruum tulise auruga täitus,Seejärel hakatud tõest endid,,luudadega'peksma ei ea kas ka külalist) ja koguni külma veega üle kallama.Seepeale totmanud külalne saunast väljs,hüüdes:,,Ei taeva pärast!Liiga karm on teie eluviis,mida vaevalt

kuuldud inimeste juures!''Itaalilas jutustanud too saadik või maakulaja kõigist neist imepärastest

paavstile ja seepeale saanudki kärknalased,mida taotlesid.Muuge ehk Kärkna klooster purustati Vene-Liivi sõja alul 1558.aastal.Kas seal veel munki oli või kupatati need eelnenud usupuhastuse ajal

minea,ei tea.

Laiuse ordulinnus:Laiuse ordulinnus jääb Jõgevalt ümmarguselt 5 km Mustvee poole.See on linnus,mille ehitaise alguse kohta ei ole asjatundjatel üksmeelt.Kaur Alttoa o oletanud 13.ja 14.sajandi vhetust,Villem Raam 14.sajndi lõppu ja Karl von Löwis of Menar ning Armin Tuulse 15.

sajandi algust.Linnust mainiti esmakordeslt 1406.astal,kusujuures selle saksakeelne algnimekuju ol

Leagis;hiljam sai selleks Laais.Laiuse linnuse põihiplaan trapestsikujulne;põhiilma kaarte suhtes

diagonaalis.Linnuse krdemüüril on pikkust 86,kaguüüril 82,5,edelamüüril 94 ja loodmüüril 57,5meetrit.Linnuse põja-,ida- ja lõunanurkades olid ümartornid,läänenurgas ristlülikukujuline torn

mõõtmetega 21x 11,6 m.Arvatakse,et just see võis olla Lääne-linnuse vanim osa,mis ehitati maja-

linnusena eespool nimetatud aegadel.Kindluseajaloolsed peavad Laiuse linnust Liivimaa ordu kindlistatud sõjalaagriks.Ent kui 1558.aastal algas Vene-Liivi sõda ja venelased 12.mail Narva kätte

said,jäeti Laiuse linnus võitluseta maha,kuna Vana--Liivimaa allkäik oli kõigekülgne.Muidugi kolisid

Laiusele nüüd venelased.1559.aastal Liivmaa ordumeistriks saanud Gotthard Kettler piiras Laiuse

linnust ja laskis sellele tormi joosta kaks korda,kuid edutult.Venemaa ja Poola-Leedu vahel 1582.

aastall sõlmiitud Jan Zapolski vaherahu kohaselt läks Laiuse linnus paukugi tegamata poolakatele ja

sellest sai Tartumaa vojevoodkonna ehk prsidentkonna põhjapoolseima staarstkonna keskus.Kannatada saanud linnus ehtati üles ja selle kõrvale tekkis alevik ning katoliku kirik.1600.aastal aga algas Rootsi-Poola sõda,mis kestis 30 aastat.Rootslased piirasid Laiuse sisse juba esimesel sõjasügisel ja pärast neljanadalst piiramist kinnus alistus.Kuid aasta pärast võtsid

poolakad Laiuse tagasi ja jäid sinna 5.jaanuarini 1622,mil Laiuse vallutas Gustaf II Adolfi vägi.Tuntuks sai Laiuse sellega,et pärast võidukat Narva lahingut 30.novembril tuli 1700 19.detsembril Rootsi väejuhatus ja seati sisse kuningas Katl XII peakorter.Kuninga välikantseli,mis

tegeles tolleaegse Rootsi suurriigi juhtimisega,asus kõrvalolevasse Kivijärve mõisa.Sõjavägi mlllesse

tolleka ajaks oli jäänud vast 8000 võitlsvõimelist meest,paigutati laiali kuni Põhja-Lätini.On tuntud lugu,kuidas 1701.aasta märtst alul ehitati Laiusele kogukas lumekindlus Bullersborg vallutati suure

sõjamängu käigus.Seda on peetud igavleva kuniga väljamõeldud lõbustuseks,kuid neid aegu uurinud

Margus LLaidre kirjutab,et see nii ei olnud.Lumekindluse vallutamisel prooviti uusi lahinguvõtteid,mis

hiljem läksidki käiku päris lahingus.!701.aasta mais jõudsid Rootsit ja Soomest Tallinna ning Pärnusse abiväed,kokku 9350 meest.Korjanud kokku ka oma senised Eestis ja Põhja-Lätis olnud väed,laks Karl XII Laiuselt minema ja suundus Riia juurdekus,Poola kuningas August II oli koondanud oma oma väed Daugava vasakkaldale.Laiuse ja Kivijärve olid Rootsi riigi keskuseks 5 kuud.Tänapäevaks on Laiuse linnuse müüri- ja tornisäilmed konerveeritud.Seda tehti 1997-2000.

Lihula maalinn ja piispopilnnus:Lihula kekeaene kivilinnus ehitati samale mäekünkale,kuisoli

asunud eesstlaste liknnus kuivmüürist kaitseseinaga,mille harjal oli ilmselt palksein.Lihula muinas-linnus on üks ned,mis mitmel korral tulu jutuks Läti Henrikul.Esimest korda aastal 1211,kui Riias

resideeuv liivlste piiskop Albert määras Eestimaaale piiskopiks Theodeici ja sellle residntsiks Lihula.

Tundub,et see püha isa ei kiirustanud oma karja juude tulekuga ja valis sellks vale aja ning vale koha - ta ei läinudLihulassevaid tuli 1219.aasta Jaanikuus koos Taaani kuninga Valdemat II laeva-

väega Lindanisesse.Seal peeti teatavasti maha lahing eestlastega.Viimased leidsid Theoderici telgist

ja ta toretsevate riiett järgi teda taanlaste uningaks pidades lõid vaese pühamehe maha.Juba pikemalt sattus Lhula muinas linnus Henriku kroonikasse 122o.aasta suvel.Läänemere pind oli tollal

1,5-2 m kõrgem praegusest ja Lesiaegade parin Mati Mandel on pakkunud,et Lihula sadamakoht võis olla vaid paar kliomeetrit põhjaloode pool,praeguse Pentjõe kanfs.Ilmselt seal maabuski 1220.

aasta kevade või suvel tollal vast 19-aastane Rootsi kuningas Johan Sverkersson koos oma nõuniku

jarl Karl Kurdiga,ppiskoppide,preestirie ja sõjaväega.See ei olnud rüüsterek,nagu sakslased ja venelasd neid tollal harrastasid,vaid tõsine vallutusretk,mille eesmärgiks oli endale ampsta Mandri-

Eesti läänepoolne osa.Rootslased asusid Lihula innusesse,kus ilmselt oii alalisi asukaid vähe ja vast

kupatati sealt nüüd minema.Tolleaegase kombe kohaselt hakkasid kaasas olnud pühad isad ümber-

kaudset rahvast ristima ja Henriku teatel ka kirikuid ehitama,kuid viimases väites ma kahtlen,sest

1220.aastal asutaad kirikuiud ei ole Läänemaal teada.Kuningas Johan purjetas varsti üle mere

tagasi,jättes uue Rootsi Provintsi asevalitsejaks ja jarl Karl Kurdiga,kellega tuli ilmselt tummade

keeles suhelda.Muidugi jäeti siia ka pühasid isasid eesotsas Linkopingi piiskopi Karliga ja ligi 500

sõjameest.On selge,et see seltskond ei kavatsenud kündma ja külvama hakata enda elatamiseks,

vaid pani elanikele kõva maksu peale,mis tuli tasuda õlles ja toiduainetes.Muide õlu oli sellel kaugl

ajal sõna ostases mõttes strateegiline materjal,mille külluse peal seisis ülal sõjameeste vaprus.Läänlased oma vNüeriväsketele isandatatele esialgu ei relvastatud vastuanu ei osutanud,kuid

8.augusti varahommikul ilmus meelt Lihula sadamasse arvukas saarlaste laevastik,peagi saaremehedd linnuse juures ja suviselt kuivad rinnatisepalgid põlesid praginal.Linnuse oli vast veel

õlut ohtrasti,kuid sellega ei raatsitud tuld kustutada ja et mitte ära röstud saada,tungisid rootslased

kindlusest välja.Aga hea mõte see ei olnud.Välilahingus tapeti nad viimseni ja vaid vähestel olevat

õnnetunud läbi metsade värkelt asutatud Tallinnani konurentide taanlaste juurde jõuda.Nüüd said Lihula kandi mehed-naissed ligi neli aastat omapäi tegutseda,kuni 1224.aasta 22.-24.juulil võeti

Riias ette Lõuna- ja Lääne-Eesi jagamine Mõõgavendade ordu ning piisloppide vahel.Läänemaa arvaati Riia piiskopi Alberti ja sealse õndsa Maarja kriku omanduseks,nagu kirjutab Läti Henrik.

Konkereetselt Lihula piiskopiks määras Albert oma venna Heermanni,kse aga sinna ei asunud,vaid asutas endale Tartu piiskopkonna.Kuna Lihula piiskopkond oli faktilliselt ilma piiskopita,likvideeris

siinsete asjade peaorganisaaor piiskop Albert selle 1228.aastal ja pani paberil või pägamendil kokku

Saare-Lääne piiskopkonna.Selle alla käisidd kõik Lääne-Eesti saarred koos Läänemaaga.Selle toeks

piiskopkonna etteotsa määras Albert senise Dünaüde abti Gottfriedi.See asus elama Lihulasse,aga

esialgu sealsesse külasse,kuna linnuse puuosad olid maha põletatud ja uut kivilnnust ei odud snna ehitatud.Ei saanuSelle ehitajaks ka Gottfried,kes olevat laostunud ppiskopkonna finantsid ja seepeale

1228.aasta sügisel Saksamaale putkanud.Lihula piiskopilnnuse ehitamise initsiaatoriks sai järgmine

piiskop Heirich I .Tundub,et see oli hea diplomaat organisaator ning organisaator ning aastail 1238-

42 ehitaigi endise eestlaste linnamäe asemele Liivimaa ja orduga kaha peale kivilinnus.Selle nimeks

sai Strrrnbrech ja nagu on avakdanud Mati Mandel,olli srr üpriski ebaõnnestunud ehrtis,kuna laoti üles kohalikust savapaest,mis maa seest välljavõetuna hakkab pudenea.Ordu ja Heinrichi vahelise

lpingu kohaselt jäid uue kindluse peatorn ja värav piiskop haldusse,muu osa ja kindluse ülalpidamise

kulud jagati pooleks.No eks need ülalpidamiskulud ja uludki prssiti muidugi piiskopkonna rahva käest,pühad isad ja vaprad rüütlid teadupärast midagi ei toonud.Mandeli arvates sai just Lihula kivi-

kindluse niru kvaliteet põhjuseks,et piiskop selalt 1251.aastal Pärnusse üle kolis.Tolleaegse Pärnu,mida peatset Vana-Pärnuks hakati nimetama,asus Sauga jõe suubumiskohal Pärnu jõkke,mõlema jõe paremal kadal.Piiskop Heinrich I surma järel sai järgimiseks Saare-Lääne piisopiks

üka Hermann,kuid selle valitsusajal põletasid vürst Tranaite juhiyud leedulasd 2.veebeuaril 1263.tolleasese Pänu maha.Seepeale arvas õnnetu piiskop Hermanne,et enam ta oma piiskopkonna

kseksus selle lõunapiirile ei ehita,vaid laskis endale uue kinduse koos krikuga ehitada Haapaslisse.

Lihulasse jäi seega tegutsema vaid Liivamaa ordu,mis 16.sajandil lisas linnuse enimohustatud kagu-

küljel olnud eeslinnusele veel muldbastioni koos vallikraavidega.1558.aastal Vene-Liivi sõjaga alanud

sõdade periood Eestis aga näitas,et eriti tõsne kaitseehitis too Kiula linnus koos oma bastiodega ei olnud.Lihula läis käest kätte,olles kord hertsog Manuse,kord rootslaste,siis Tallinna mõisameeste ja

siis venelste ja 27.juulist jälle rootslast käes.Sedapuku tulistadud linnus väravai hõõguvate kahuri-

kuulidega ning väaravad süttinud nagu 361 aastat varem suvekuiv pihtttara linnusevallil saarlaste

tulest.Põlavast väravat võtnud tuld ka puitooned linnueõuel ning linnuses istunud venelased palunud

armu ja vaba minemapääsu Venemaale.Seda neile ka lubati ja Lihulas alga Rootst aeg.1631.aaatal

kinks kuningas Gustav II Afdof tolles ajaks sõjalise tähuse kaotanud Lihula linnuse oma feldmassalile

Ake Tottile.See alakis juba lammutusjargus linnususe eeslinnusele mõisahooned peale ehitada.Täna-

päevaks on Lihula keskaegsst kindlusest alles üsna madald müüritüükad.Need on lahti kaevatud 1990.aasatast Mati Mandeli juhatusel .Vannast läänlaste linnusest ei ole äratuntavat allea vast erri

palju.Linnusevaremete juures seisab Lihula mõisahoone,mis ei ole küll lastud ehitada eelnimetatud

Totti tellimusel,vaid sai valmis 2824.von Wistinghausenie rahaoti toel.Mõis kuulub praegu Lihula

fondile,seal korraldatakse ajalooüritus ja teggutsevad lahked peremaised.

Maasi ordulinnus ehk Maasiinn Maassilinnaga on mul erilne suhe,sest selle vallikraavis sain ma

1987.aasta suvel ollla üle kuu telklaagris.Olin tollal ametis Meremuuseuis ja oaslisin nn Maalimma

eskpedetsioonis,tõstestes Väikesest väinast üht keskaegset laeva.Tõsi küll,üpris lagunenut,aga,mis

sa tahadlaevalt,mis üle 400 - 400 aasta on madalvees lesinud,lanete ja liikuva meejää räsida?Too

Maasilinna laev vällja pandud Tallinna Lennusadama angaris.Sellel eellugu algas saarlaste vastu-

hakuga Jüröö ülestõusu vedidi hilinenud järellaines 24.juulil 1343.Saarlased piirasid sissse Põide

ordulinnuse,mus asus tänapäeavse Pöide kriku külje all.Pärat kahepäevast piiramist oli linnuse meeskond eesotasas foogt Arnoldiga sunntud alla andma.Saarlased lubanud neil lahkuda,kuid

regeliult löönud kõik kividega surnuks foogti ja viis orduveda ning palju teenijaid.See kole lugu

on kirajas Bartholumäus Hoeneke ,,Liivimaa nooremas riimkroonikas 1315-1348)',aga mulle tundub,

et lugu on pärit vanadest saksa kroonikatest,kus salakaval maarahvas,õilaisale rüütlele sageli kurja teeb.Saarlast vastuhaku vaigitamiseks võtts Liivimaa ordu Saaremaale ette kaks sõjakäiku -1344 ja

1345.Viimane kord rüüstati Saaremaal kaheksa päeva,kuni saatlased rahu palusid.Saarlastele kubati

tingimusel,et nad oma relvad suurele maaale Kihul linnusesse viivad ,pantvange annavad on Maapensaare liinnuse lammutavad Maapensaare linnuse asukoht ei ole teada,on arvatu,et asus järgenud aegade Maalinna ordulinnuse kohal.Kui saaralastel kõik need kolm tingimust täidetud olid,selgus ka neljas:Maapensaare linnuse linnuse asemele tuleb ehitadada kivist ordulinnus,mllle nimi hakkas olema Soneburg -Karistuslinnus.Soneburgi ehiamine alanud tolleaegse Liivimaa ordumeistri Buchard von Dreilebeni juhtimisel ja jätkunud samal aastal 1343) ametisse astunud uue

ordumeistri Goswin von Herke Käe all.Alul ehitati Väikese väina kaldale 20,8 m pikkune ja 12,2 m

laiune paekiivist ning dolomiidimiidist kolmekorruselie raske pärane hoone müüride paksusega 2,1.-

2,3 m.Hoone ümbritseti nelinurkse,plaanilt ebakorrapärase müüriga.Ssseärel ehitati alsgse hoone

idapoolse otsaeina vastu teine samalaadne hoone pikkusega 26,1 m ja senisega võrdse laiuse ning

kõrgusega,kuid veidi pasemate välisseintega:27,- 3,0 m.See tegi tolle majalinnse kogupikkuses 46,9

m.Tulirelvade kasutuselevõtul laiendati Soneburgi välimist kaitsemüüi nii,et sellele saaks paigutada

kahureid.Ja kindluse põhja-ja,lõuna ning idanura ehitasid rootslased.Esime kord võtsid Maalinna rootslalsed ära 1568.aasta juulis.Tõenäoliselt just siis upuati Maasilinna sadamasse ühemastillne laev

mille me 1987.aasta suvel sealt üles tõtsimine.1574.vallutasid taanlased Maasilnna tagasi,kuid järgmisel aastal vallutasid selle Rootsi teenistuses olnud saksi-Lauenburgi hertosg Magus - mitte too

hledavõitu ,,Eestimaa kuningas''.Aga Magnuse meeste kätte jäi Maasilinn vaid kuuks ajaks,,siis vallutasid selle jälle taalnlased Ja Taani kuningas Fredeik II andis 1576.aasta 11.augustll käsu Maalinn õhku lasta,et rootslased ega muud võimaliud vaenlased ei saaks seal kindlustads.Maalinnas

olnud tulirelvad ja muu tolleaegsest seisukohast väärtkraam viidi Kuressaare kindlusesse ja linnuse-

hoone kaks ülemist korrust ning üht-teist muudki õhiti.Maalinn pudenes varretehunnikuks,millwele

järgnenunud neli sajandit maakamara peale kasvatasid.Allesjäänud esimisle korrusele saab sisse pugeda,tavaliselt peetakse seda linnuse keldrikorrusesks.Astal 2001 alustati Maasilinna varemeil

konserveerimis-ja restaureerimistöid,varemed kaeti atuega.Tegemiste inisiaatoriks on Orissaae vald,

tegijaiks asjatundjaist meistrimehed ja- naised.Maasilinna varemed on muutunud atraktiivseks vaatamisväärtuseks,sinna tasub minna.

Narva linnus ja linnusemüür On veidi imelik,et meil puudud eesti keeles korrali monograafiline ülevaade Narva keskaegsest kindusehitisest,mis olid Tallnna järel vast silmapaistvamad.Vene keeles

täidab selle lünga Oleg Kotshenobski 1991.aastal kirrjastuse ,,Valgus' väljaandel ilununud ,,Narva Gradoststitelnoje ravitje i arhitektura'' Narva Linnaehitusil areng ja arhitektuur).Olgu öeldud,et 1929.

aastal Tallinas sündinud Kotzenoi õppis 1946.aastal Tallinna Polütehnilises instituudis praegu Tehinka

ülikool) arhitektuuri,kuid ,,komadeeriti''1949.aatal Siibeisse Krasnojarsi kraisse,jjäi sinna ka pärast

sundasumiselt vabanemist ja lõpetas 1960.aastal Krasnojaskis Siberi Tehnoloogiainstituudi mööbli-

tehnoloogina.Sealsete kindlutuste vanuses on tegeliult kuni kas ja veerand tuhat aastat,kuigi mitte päris ühe koha peal.Nimelt leiti 1992.ja 1998.-97.aasta arheloogilitel kaevamistel kõigle tuntud Hermanni kindlusest piki jõekallast kose pool jälgi kuivmüürist,millega samalt tasandilt saadud söeproov andis oma vanuses 3.-1.sajandi eKr.Sealtsamast oli 1950.aastail avastatud kiviaegne kalurite ja küttde asula,vanusega 7500 aastat.Too ürgkikidluse paik jõealdal on tublsti lõhutud,küllap

on sealt täitematerjali võetud Narvahüdoeletijaama tammi ehttamisel.Kindlusejäänus on jõepinnat kuni 16,5 m kõrgusel paeterassil,praegu on säilnud vaid 200 m2 suurune ala,allgseks pindalas või oll

heta.Too Narva Joaoru linnuemägi oli kastusel kuni 9.sajandini pKr,seega viiingajani.Teada temast

on meie arheoloogid aga saanud vähe,kuna tollegi alloleval 200 ruutmeetrisel mäerünkal leiti puutuamatult kultuurikiht anult 20-ruutmeetriselt alal.Aga niipalju on selge,et Narva Joaoru linnamägi on üheks Mandi-Eesti linnuses,mille ,,juured''ulatuvad Kristuse - eelsesse aega.Raamatu

,,Narva ajalugu I.Taani- ja orduaeg'kirjutataud Arnoll-Paul Süvalepa andmeil ehitatatti esimest Narva keskaegset kindlust Virumaa suurmaa omaniu Dietrich von Kiweli eestvõttel 1256.aastast alates hooistükkis Narva jõe paremale kaldale.Eks Kiwli-isand lootnud oma valdiusi laendada saelsete

vajalast kesksel,kuid Novkorodis avati,et nood Narvova Jõest ida pool elavd tsuudid on nende alamad ja tolle ehitatava linnuse pärast läks sõjaks.:oaalseks sõjaks,nagu tänapäeval õeldaase,mis

kuhugi laimale ei paisunud.Too sõda lõppes 1270.aastal venelaste võiduga ja aanlastel ning usuvendadel tuli sedapuhu Narva jõe läänekadale tagasi tõmbuda.Toosama Süvalep nimetab,et praeguse Hermanni kindluse kohal olevat läänekristlaste linnust mainitakse kirjasõnas esmakordselt

4.juulil 1277,kuid on ka teistsuguguseid andmei.Oleg Kotsinovki aga teatab,et eespool nimetatud Dietrich von Kiwei poeg üritanud 1294.aastal omakorda eihtiada kindlust ka jõe paremkaldale,kuid

selle valltanud venelsed ja pistnud põlema.Vasakkaldale ehitatud kindlus oli esialgu ruudukujuline,

külje pikkusesga umbes 43 m.Selle loodenurgas hakks samuti ruudukujulise põhiplaaniga vahitorn,mis mingil ajal sai nimks Pikk Hermann.Tollest ruudukujulsest kindlusest sai kastell,mille ulatus põhjat lõunasse oli umbes 53 m.Aastail 1341-43,aga ümbritesti müüriga kastelst lääne poole

jääv hoopis suurem hulknurkne eeshoov mõõtega umbses 140x180 m.1370.aastel hakati ehitama

paeivist müüre ka ülejäänud linna,mis paiknes nimetatud eeshoovidest põhja pool.See linnusemüür saanud valmis aastail 1385-90.Pärast 1418.aastal kaevati linnamüüri ette ka kaitsekraav.Kinlustus-

vööndi kogupikkus oii selel ajal 1,6 km.sellest linnamüüri 1 km.Nood müürid said esimest piiramist

tunda 1444.aasta varakevadel - mudugi idanaabri tegu.Osa Vene väge liikus preguse Sillamäe lähistel laagris olnud ordu väliväe vastu,osa jai linna ja linnust piirama.Kuid ordu väliväele tuli Paidest

abiväge ja venlelased pidasid paremaks üle jõe taganeda.Narvat oli piiratud liga kaks nädalat,selle

müürid pidasisid vene kahuritulele vastu.Kuid 1460.aasta 29.mail puhenud tulekahus põles linn pea-

aegu tervensti maha,anult kivimajade müürid ja kindlustsed jaid püsti.Looulikut ehitati Narva uuesti

üles,kuid 1558.aasta 11.mai hommikupoolikul puhkes linnas uus suur tulekahju,mis olevat alanud

õllekeetmses.Peagi oli kogu linn leeides ja suurel osal kodanikest ning linna palgasõdreil tuli põgeneda.Kuua sama aasta jaanuaris oli Venemaa ja Vana-Liivimaa vahel sõjaseidukord,siis Narvas

tekkinud super segaduse kssutasid ära üle jõe Ivankorodis asunud Vene sõjavägi,mus paatidel

ülle jõe tuli ja põlevasse linna tungis - venelased on ju surmapõlglijud!Narva linnal olnud küll ülejõe

naabritega vaherrahu,,kuid võitjate üle teatavasti kohut ei mõisteta.Nii algas Narvas Venemaa esemene valitsusaeg,kus äriasju eaet edasi,sest ümberringi kestis sõda,lausa neelas igasugist vartstust.Seekordne Narva venestamine lõppes 6.septembril,mil Rootsi väepealiu Pontus Da la Gardie

vägi vallutas linna ja kindluse.Seaapuhku ollevat linna ja kobanikke põhjalikult rüüstatud ning riisutud; naisi ja tüdruid aga vägistatud nagu tollal oli kombeks.Kombekad krooniakirjutajad sesda

viimast nüanssi tavaliselt ei nimatanud.1590.aasta alul algss uus Rootsi-Vene sõda ja juba 31.jaanuaril jõudis 30 000.meheline vägi Narva ja 1581.aastast Rootslastele läinud Ivangorodi ehk

Jaanilnna alla.Venelasred tulistasid Narvat 17-päeva suurtükkiest,lastes linnumüüri kolm avaust.See-

järel ründdssid nad kaksiklinna,kuid kaitjad ei andnu alla.Algasid läbirääkimised,kuna aga sealse

Rootsi väe seise oli vllets,loovutati Jaanilnn venelastele,Narval jäi naabriteaga aastane vaherahu.Aasta hiljem,kui vaherahu lõppes,võtsid roostslse Jaaniliinna tagasi,kuid Rootsi ja Venemaa

vahelise rahulpepinguga 5.mail 1595 anti Jaanilinn uuesti Venemaale,Narva jäi Rootsile.Pärast järje-

korseset sõda Rootsi ja Venemaa vahel sõlmiti 1617.aastal Stoblovo rahu.Selle järgi läks Ingerimaa

Rootsile ja koos sellega miuiugi ka Jaanilnn.Järgnenud Rootsi ajal pöes Narva 1649.aastal,mil jäänud

vai kolm kivimaja.Seepeale otsustati,et edaspii tohib linnamüüriga piiratud alalre ehitada vaid kivihooneid.Kuulus Põhjasõa tõi kaasa kaks Narva piiramist.Neist aastal 1777 deblokeeris linna

kuningas Karl XII vägi ajaloolises Narva lahingus 30.novememebril;aasal 1704.aastal aga vallutasid

Narva venenelsed põhjaliku põhajaliku röövimise saatel.Alles tsaar Peetri sekkumine lõpetas venelaste vägiteod selles piirilinnas.Järgnenud vene ajal anti 1777.aastal korraldus linnamüüri ja toninide lammutamiseks,õnneks jäeti Hernanni linnus püsti.1944.aastal sai Hermanni linnus Punaarmee suurtükitulletst tugevasti kannatada,selle resturreerimistööd algasid 1950.aatatel ja kststsis pikalt.

Otepää linnamägi ja piisopilinnus Ümbritsevast maastikust 30 m kõrgem Otepää linnamägi on

kindlsti üks kõrgemaid Eestis.Kuna linnsmäelel ehitati piiskpoilinnus otse muinasaegse linnuse asemele,on viimasest saadav arheoloogiaandmestik üsna lünklik.Otepää leiu algavad 7.sajandi teisest poolest,kestavad muinasasja lõpuni lähsvad sealt edasi piiskopilinnuse aegsete leiduena,Muinsaegsed kaitsrajatised tunuuvad snna olevat sinna tekkinud alles 12.sajandi alul,mil nad kohe ka käiku läksid,kuigi esialgu edutult.Nimelt olevat Otepää linnuse 1116.aastal Novgorodi vürst Mstislav.Muide vanadest kirajadest ilmneb,et Otepää tähendas karuoti pead - Otipää,venelastel Medvezja gollova ja ladina kastutanud Lti Henrikul Caput Ursi.Juba muitse vabadus

võitluse alul 1208.aasta hilisisuvel või sügise hakul ilmus Otepää linnuse juurde sakalastset ja lätlastest koosnenud rüüsebägi.Läti Henriku teatel pistetud linnus põlema,võitlusst lnnuse pärast või

selle vallutamisest ei teata.Tont teab,kuidas selle põletamisega oli,Võib-olla Henri praalib niisama,

nagu tal kombeks tundus olevat.Tgelikult too kõrgel mäel asunud linnuss sakalastele ilmseslt meeldis,sest 1216.aastal asusid nad ise Otepää linnamäele,tehes sellet oma esimese kindlustatud tugipunkti Eestis.On selge,et need tolleaseste ,euroopalike väärtuste''meie esivanemate hulka toojad

kündma ege külama sealkandis ei hakanud,vaid lasksid kõik söödava-joodava endale kohalikul rahval

kokku kanda.Kuna aga ,,kultuuritoojate'' ideoloogiasade läbiviidav ajapesu kippus jääma keseks,piirasid 1217.aasta talvel meie esivanemad ja neil sedapuhku abiks olnud venelased Otepää

linnuse sisse ja pärast 7-päevast vastupanu kaitsjad alistusid.Neil lasti minna,kuid seitse aastat hiljem olid nad jälle tagasi,lastes 1224.aastst Otepää mäekünale hakata eitama ppskopilinnust.Seda

linnust ehitati tellistest ja maaividest,Kuna maapinnal või selle lähedal lasuvat paekuvi Lõuna-Eestis

ei ole.Millegipärast nimettati linnusesse asunud püha isa Tartu piisopks,kuigi õige olnuks ju Otepää

piiskop.Tartu piiskop jäi Otepääle 1230.aastate alguseni,siis lokis ta vast Emajõe äärde üle.Otepää

jäi piiskopi vasallide kasutada,hiljem läänistati see Uexküllidele.igale poole neid Üksküla mehi ka jätkus!Kau Alttoa arvamist mööda purustati Otepää kivilinnus 1396.aasta tollase Tartu piiskopi Dietrich III Damerovi ja Liivimaa odu vahel peetud nn Tartu sõjas.Kuna Otepää linnnusel sõjalist

tähtsust enam ei olnud,jäi see ülesehitamata ja aegade jooksul murti sealt lahti kive teiste ehitustr tarbeks.20.sajandi keskpaigaks allas jäänud kivilnnuse müüristik kaevati aastail 1950-74 osaliselt

välja Osvald Saade juhatusel.

Paide linnus Paide lnnusega rikastati Eestimaal aastast 1265.või 1266.Hakatuseks ehitati sinna kahekorruseline torn kõrgusega 30 m,läbimõõduga 14,5 m ja seina paksusega kuni 4,25 m.Torni

nimeks oli Pikk Herann nagu Tallinnas Toomeägi.See oli sisuliselt elu-ja kaitsetorn.14.sajandi esisel

poolel übritseti see risikülikukujulise konvandihoonega,kuis kõrged orduisandad said end tunda juba

lahedamalt.Paide linnust valitses Järvmaa Foogt,kellel olid abks komtuur ja konvent.Viimasesse

kuulus kuus vaimulikku oduvenda,kaksteist rüütlit ja mulle teadmata arv kindluse majanduselu juhtijat.Kuna 1258.aastal oli paavst välja andnud billa,mille kohaselt ordusse võisid astuda ka kurja-

tegijad,siis ei ole imestada,kuidas käis Jüriöö ülestõusu ajal meie nelja kuninga ja neid saatnud kolme sõjamehe käsi,kes 1343.aasa 4.maiks olid kutsunud Paide linnusesse läbirääkitele ordu peameestega.Meestee lubati saadikupuutumatust,aga nagu teada,tapeti nad seal kõik.14.sajandi lõpul ja 15.sajandil kõgendatati Paide konvendihoone müürre ning laiendati seda.16.sajandil keskel

ehitati Paide konvedinoone ümber bastione,kuid järgnenud sõdades sdades ei aidanud ei see,ei teine ega kolmas.1573 vallutasid Paide kindluse venelased,1581 rootslased,1602 poolakad ja 1608 uuesti

rootslased.Tundub,et selleks ajaks oli linnus üsnagi ,,tümaks tehutud'',sest 1636.aastal kandsid rootslased Paide kinnduste nimekirjast maha.340 aastat hiljem,1976.aastal,leiti Paide linnuse väli-

uurimsel konvendihoone lõunaseina hoovipoolsel küljel kolme rootsi sõddri luustikud.Nende juures

lesis üpris vanaoeline tulelukuga püss kaliibriga 19 mm,meeste luistes sõrmedes olid sõrmused ja kunagistes tingelpugades viis hõberaha:kaks poole öörist,örtung ja vast vast kaks üheshiillingilst.Mis

selle raha eest osta saanuks,seda teab vast Ivar Leimus Ajaloomuuseuis.Uue neist müntidest oli väljalaskeaastaga 1592 ja seetõttu on aravatud,et need mehed mattis enda alla konvendihoone seina variseine 1602.aastak,kui poolakad linnust piirasid.Olgu öeldud,et Paide konvendihoone pindala

oli 1391 m2 ,sellest väikem oli vaid Pärnu konvendihoone 1132 m2).Paide Pikk Herann ja seda ümbritsev linnus seisis romantiliste varemetena kuni ,,aree-vabastaja''lahkumiseni EEstist 1941.aasta

hlilssuvel.Siis lasti Pikk Hemann vundamendini kivilasuks.Aga jonnakail eestlastel oli selle torniga oma plaan.Pärst pikki uurimistöid tegi Kalvi Aluve 1980.aastail selle taastamise projekti ja aastail 1990-93 ehitatigi see jälle üles.

Pirita klooster Et Tallinna külje all olev Pirita klooster saanud nie Püha Birgitta järgi,on üldteada,

üksikasjad ehk enam mitte nii väga.Too 1391.aastal pühakuks kuulutatud Birgitta pandi mehele 13-aastaselt ja ta sünnitas neli poega ja neli tütart.1344.aastal suri nende teenekas isa ja Birgitta läks

Avastra tsistertslate kloostrisse,kus hakkas nägama taevalike ilmutusi.Birgtta muretses nunnade

hingeõnnistuse pärast,sest tema arvates olid nunnade elukombed täiesti käest ära lastud.Nagu Padise loost vast mäletame,oli veerand aastatuhandet varem sama lugu ka munkadega.Tsitetertslaste naisharu asuiati meesharust hiljem,kud ilmselt pühade neitsite elukombed

ei paranenud.Ei tea,vaat padi koos naaberkloostri vendadega pidevat pidusid,sest küllap tassis oma

hingeõnnisuse pärast värisev limikirahvas neile õlleotri ja suituangerjaid kokku,lõunamaades aga veeretasid kohale veinivaate?Pühad vennad ja õed oma hingeõnnistuse pärast ei pabistanud,sest paludes sai ju kõik andes.1346.aaatal näinud Birgitta ilmututst uuest ordust,kuhu pidi kuuluma ka

paras ports mehi.Need elaksid lküll ühe katuse all,kuid eraldi ruumides ruumides ja saaksid vaid nais-

ja meesppple vahel oleva kirikus,kuid on sealgi üksteisest eraldatudLIlmutus järgsese kloosrtris

pid naisi olema 60 ja mehi 25;viimastest 13 apostlit 4 diakonit ja 8 ilmikvenda.See koguduse omavaheline nistr-meeste suhe vastanud Jeruusalemma esimese kristlaste omale,kus 13 apostlit ja

72 õpilast nunnad.Birgitta oli tegudenaine ja asutatas peale oma ilmutust kohe Vadsenasse klooti,aga asi tuli ka aetlikult vvormistada.Ja paistab,et Vanajumal soovitas Birgiital asjaajamiseks sõtia RoomA linna,sest seal oli ameis ta maapealne asemeik,tollal paavst Urbanus V.Birgitta asuski

1349.aastast elama Rooma,kus ostis endale maja- küllap tateadis,et paavst kantselis käivad asjad eri

aegselt.Käisidki -alles 1370.aastasl kinnitas Urbabus birgitiide ordu reeglid nende paberille vormistamine võttis aega veel kaheks aastat.Birgitta oli sellel ajal juba surnud,kud ta tütar aja asja edasi.Uus ordu sai ametlikuks nimeks Pühima Lunastaja Ordu.1384.aastal kuuutati Vadsena klooster

birgitiinide kesuseks ja aasta 1400 paiku läks väljauulutatud lunastamis -või päästetööks lahti ka Eestis.Ordu põhikrja kohaselt pidi uue kloostri asutamisel olema kol asutjaliiget ja selliseid leidus toll-

al vajalikus koguses ka Tallinnas - kaipmehed Hinrich Huxer,,Geralah Kruse ja Hinich Swalbart.Pirita

kloostri asusustuslugu uurinud kunstiajaloolane Villem Raam on nende meeste tiitlit ,,Tallina kaupmehed''kasutanud hutumärkides,kuna sellenielisi kaupmehi tolleasegsetel muudel ürikutel ei olvat.Raam arvas,et mehed kuulunud hoopiski teis ordusse - Saksa ordusse või väikevenda Liiviordusse.Sest eks planeeritav klooster olnud ju ka löömameestest ordu kindlalates kätes.Aga nende kolme asutajaliikme hulgas oli ka tõelne tegija - Hinrich Swalbart - kes uue kloostri projakti

koostas ja küllap ka vast ehitustöid juatas,kui 1417.saadi innavalitsuselt paeurruluba.Villem Raami

arvates olid ülimalt keeruka ehitise kavadamsel ka 1411.või 1412.aastal Vadstena emakloostrist saabunud ehitusmeistri ja kiviraiduri Stephan Liangson-Lapicida mõistus ja käsi.Liangson-Lapicida

olo siin kandis vaid kaks aastat,siis saadeti ta Maribo kloostri ehtusele Taani.Tundub,et aastal 1436

olin nii kloostrikirik kui meeste-naiste eluruumid laias laastus valmis ja see suurehitis põhitseti sisse.Kloostri esimeseks abtissiks sai Vadstenast saadetud Chistina Toocke.V.Raami andmeil olevat

Vadsenast Piritale saadetud ka relillkvad-mõni mäletab neid vast ,,Viise reliikivia'filmist?Järgenenud

mõnus kloostrielu kestis 139 aastat.Ei ma lkipu uskuma,et seal nii väga toda Birgtta ilmutuse jargset

kodukorda peeti,mis mehed ja naised täiesti lahus hoidis.Aga nagu Bornhöhe on kiirjutanud,Pirit

Kloostri viimased päevad lähenesid.Lähenema hakkasid nad 1570.aastal alanud Vene-Rootsi sõjas

kus mäletatavasti ka üks ühesilmailne seilkleja hetsog Magnus kaasa lõi.Piiranud aastail 1570-71 tuluutlt Tallinna,tegid venelasd siiakanti 1575.aasta jaanuaris suure väega rüüsteretke.Tugeva Tallinnaga ei hakanud seekord jantima,küll aga rüüstaud 30.kuupäeval Pirita klooster ja viidud

kloostrineitsid ära vangi,nagu kroonik Balhasar Russow teatab.Asunud 1577.aasta jaanuari lõpul uuesti Tallinna piirama,tegid idatulnukad nüüd kloostrile sisuliselt lõpu.Kroonik Russow kirjutas seda-

puhku:,1.veebruaril rikkius venalane püha Birgtta ordu Mariendali kloostri hoopis ära,tallas altarid maha ja tahus kõige suurematest kividest palju kuulisid suurtükkidele) ja visksas nägusa katuse

sarikad maha ja viis ära leeri...''Oli talveseg ja võib arvata,et hwad kuivad katusesarikad ning muu

piumatrjal läksid venelaste leeris käiku lõkkematerjalina.Pirita klooster jäi varemeis seisma rohke kui

neljaks asajandiks.Aastail 1909-10 konseveeriti Eestimaa Kirjanduse Ühingu eestvõttel ja Provintsi-saal muuseumi konservaatori A.von Hoveni juhatusel kloostrikiriku kõrge lääneviil,mis aegade jooksul

on saanud Pirita kloostri sümboliks.Aga nende kloostrivaremetega on seotud üks 20.sajandi legendki.

Nimet kui 1941.aasta 28.augustil sõitis Tallinna lahelt ida suunas minema Balti laevastik ,viies ära meie järjekordsed ,,vabatajad'',hulga kokkukäsutatud korralikke inimesigi,olevat end ristlejal ,,Kirov''

sisse seadnud laevastkujiuhaaja Vladimir Tributs andnud käsu - antagu üks kolme mürsuline kogu-

pauk ,,Kuradi fashistide ja natsonalistide kloostriviilu pihta - mis ta seal seisab! Rstleja ühest suurüki-

tonrnist läkitudki kolm kolm 180 - mm ligi sajakilost mürsku teele,kuid need lennanud läbi kloostri otsa aknaavade,kuna Jumal enda asja hoiab!

Porkuni linnus Porkuni linnus rajati 1479.aastast Tallinna piiskopl Simon van der Brochi eestvõttel

ja Liivimaa ordu abiga.Linnuse nimi oli asutaja nime järgi Schloss Borkhol;tolle lossi järgi on Porkuni

järve saar,millel see asus,Lossisaar.Porkuni mõix oli algselt Tallinna piiskopi lauaõis,mis äraseletatult

tähendab seda,et seal kasvatatud ja käärtitatud ning küllap ka järvest püütud söögi- ja jaagikraam

rändas piiskopi ning ta kodakondsete,manuliste ja sõprade lauale.Et selleks pidanuks linnust püsitama,on veidi imelik,selles asjus ol vist ordu kasu mängus - linnusemüüri varju sai välivge koondada,kartmata,et sellele vastane ootatull selga sajab.Porkuni linnus ehitati järvesaare põhjaotsale ja oli plaanlit üsangi kiivas nelinurk.Linnuse nurksdes olid totnrnid,mis neist ainasana on säilnud.Väravatorni esimesd kol korrust on ruudukujulise põhiplaanga,mõõtmega 7,5 x 7,5 m;ülemised kaks korrust on kahekskandilised.Linnuseuurija Kalvi Aluve hinnangul on omaaegse ring-

müüriga samal ajal hitataud vaid värvatorni vundaendid,too neljakandiline osa on ehitatud 1523.aastal või hlljem ja ülemine kahekskandiline osa veelgi hiljem. ,,Eesti Entsüklopeedia''andmeil

vallutasid Vene - Liivi sõja esimesel aastal 1558 selle linnuse venelased ja järgmevalt purustasid-vast

lammutaislustist? Samuel Waxelbergi 1683.aasta joonistusteslt on siiski näha,et suur osa kinduse-

müürist on veel püsti,ainul kaitsetornide ülaotsad on kadunud ja väravatorni ja püsti oleva linnuse-müüri vahel haigutab suur tüimik.Porkuni väravatornis oli 2007.aastal,Peamuuseum - näide sellst.et

igasugustel teemadel saab muuseume teha,kui vaid hakkajaid,osksjaid ja arukaid mehi-naisi on.Läbi

torni saab ronida selle lael olevale vaateplatvorile,kust on vaade neljajaolisele Porkuni järvele js kõrval mõisalossiile.Selle laskis aastail 1870-74 ehitada sealne mõisaomanik Ludvig Otto von Rennen

kamf.1925.aastal avati Pokuni mõisas Riigi Kurttummde Kool,millel valmis 1955 uus hoone.1994.aatast õpetatakse selle koolis ka kerge vaimupuudega lapsi.ning 1998.aastast pimekurte

lapsi.Asstast 2000 kannb see õppeasutus nime Porkuni kool.

Purtse muinaslinnused ja vasall-linnus Ühes selliseks kandiks,kus endisaegade looduslähedasd

inimesed elada armatasid ja endale kindlusi ehitasido, prargusest Kviõlist põhjakirdesses jääv Purtse.

Muinaslinnuseid on seall alla 3 km vahakaugusega kaks - Taraägigi ja Tarakallas.Neist esimene on jõe läänekaldal suudest vaid veerand meetri kaugusel,teine linnus aga aga,mis on asutataud I aasta-

tuhane lõpul eKr,mille,asub jõe idakaldal Tallinna.Peterburi maanteest veerand kiloeetririt lõuna pool.Need kindlusekohad jäävad muidugi tuntuselt alla keskaegsele Purtse vasallilinnusele,mille

massiivne hele hoone õe idakaldal ka suurele Tallinn-Peterburi maanteele ära paistab.Purtse linnus

on ehitatud tõenäolislt 16.sajandi keskel,mil sealse mõisa omanikud olid Taubed.Linnuse põhiplaan

on praktiliselt ruudukujuline,külje pikkusega kuni 19,8 m ja välisseinte paksusega kuni 2,35 m.

1657.aastast kuluuls Purtse mõis koos linnusega Flemingitele ja 1731.aastast Stackelbergidele.Tundub,et Purtse linnuse põhifunktsiooniks oli siiki mitte kaitseehitiseks,vaid elamuks oleine.Linnus kujundati esindusliku siseahitektuuriga,seal peeti lugu sõpadest,heast söögist ja joogist.Põhjasõjas saanud Purtse linnus raskelt kannatada-vaevalt seal lahingut peeti aga tollesegsele vanale Tallinna-Narva maanteele oli linnus eriti lähedal ja vene suurtükimehed harjutasid

selle pihta tulistamisega lihtsalt oma kätt ja silma.Stsckekbergide käes oli Purtse linnus kuni 1919.aasta maareforini,olles nende ajal Püssi mõisa abimajandi keskuseks.Tundub,et linnuse lõunapoolses olevad I ja II korruse saalid jagati vahesentega tööliskorteriteks,vastu põhjaseina olevaid ruume kasutati põllumajandussaaduste aidana.1940.aastate lõpust seisis Purtse linnus katuseta varemena.Kakskõmmend aastat hiljem võttis selle uurimisele Vabariiklik Restureerimisvalitsus,kus suurima mõttetöö tegi ära vast kunstiajaloolane Villem Raam.Aga ,,aega-

mööda asjad käivad'' - veel ligi 20 aastat ja 1987-90 võeti ette linnuse restaureerimine.Projekt tehti

Villem Raami ja arhitekt Inna Komonyi eestvõttel,keda siinkirjutaja 1980.aastate esimese poolel

Kultuurimälestiste Instituudis töötades mäletab nimega Inna Võsu.Praegu on Purtse linnuse mõnus

kultuuri 100-kohalise konverents-ja kontseedusaaliga ning 60-kohalise kohvik-restoraniga tähtpäevade pidamiseks ja muidu heade seltskondade kokkutulekuiks.Minu mäletamist mööda ootamatult ,,sisse sadades''süüa ei anta,vaid tahetakse etteteatamist ja - tellimist.Olen selles tõeliseks lossiks saanud kindluses pikalt juttu ajanud sealse peremehe Raivo Pihlakaga ja vasr sama

perekonna nime kandva Riinaga.Minu kui ajaloolase tähelepanu äratasid nende teadmised oma lossi

vanadest aegadest.Siinkohal peaks vast ära märkima,et Purtse külas sündis 11.mail 1887 Valdemar

Melnik,kes tänapäeval juba taevataadi juurde kolinuna on tuntud skulptor Mellikuna -selle perekonna

nime võttis ta 1938.aastal Melnik oli 1920-35 kõrgemas kunstikoolis ,,Pallas'' Tartus ja 1935-49 Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis.Melliku töödest siinkirjutajale ja paljudele teistelegi tallinlastele tuntuim 1945.aastal puskkaevuskulptuur ,,Poiss kalaga''Viru väljakul Musumäe otsa juures.

Pärnu linnus ja linnamüür meil Lihula juues jutuks olli,pidas Saare-Lääne piiskop Heinrich I aastast 1251 oma peakorterit Pärnus,mis tollal Sauga ja Pänunu jõgede ühinemiskohal nende parem-

kaldal oli.Kuid paganlik leedulaste vürst Tranaite põletas selle kena paiga 1263.aasta talevel lagadaks

ja uuesti seda enam üles ei ehitatudki.Nagu Kalvi Aluve teatatab,oli tollest ajast Vana-Pärnu nimeks

saanud asundusse ehitatatud kastell-linnus,mille üheks tiivaks oli kapiitlikirik,kahes tiivas aga eluruumid.Vana-Pärnu kastelli ja kiriku alusmüürid on maa sees oleas,kuid põhjalikiuli uuritud eie ja

ma ei ole näinud ka nende ehhitusplaane.Tundub,et uut Pärnu liinnusst hakati ehitasnma kohe.Kuna

piiskop Heirich sellest ebasõbralijust paigast Haapsalusse kolis,jai uus linnus nüüd Liivamaa ordu hallata.Uus Pärnu kolis uude paika,Pärnu jõe lõunakaldale.Nagu ordul kombeks,laskis too endale

ehitada nelinurkse konvendihoone ja selle ümber müüriga piiratud eesõue.Aastaks 1420 ümbritseti

ka konvendihoonest ida poole tekkinud linn kaitsemüüriga,mille tornidest on nimeliselt tedad pool

tosinat.Tänapäeval on neist alles vaid Punane ehk Vangitorn,mis asus linnamüüri kagunurgal.Praegu

on seal Pärnu muuseumi filiaal ja torn on linna vanim ehitis.Punolase torni välisläbimõõt on 9,7-10,4 m,torn on praegu kolmekorruseline,aga oii neljakorruseline.Vanglana kasutati torni es1imt korrust,

mis vangide ouudumisel oli kasutusel laoruumina.1980.aastate esiimesel poolel.kui ma töötasin

Kultuurimälestiste Insituudis,komandeeriti mind nädalaks Pärnussee sealse tarkpea Rein Raie käsutusse:Raiel olla meestööjõudu vaja.Kui kohale jõudsin,ei kiirustanud Raie mind põhitööga,vaid

viis väga pikalt kussi Pärnu keskaegsete ehitistega - käisime kesklinnas ringi ja astusime hoonetesse

sisse.Ta näitas jooniseid ja fotosid viimases suures sõjas kadunud hooneist.Lõpuks jõudsime ka põhi-

tööni- ühes vanas majas oli vaja läbi raiuda betoonsein,et näha,mis seal taga on ja milleks kogu see

seinadus.Seinatagune olla tühi,nagu Raie teadis,sena läbi raimist pdas ta õigemakskui ukse lahti

murdmist,sest uks võib murdmisel viga saada,tõenäoliselt saaksji.Võtsin selle seinalõhkumise ette

parja raske raudkangiga- küllap just mind läkitati sinna,teades,et olen vana rasksjõustiklane.Sein oli

aga tehtud kõrge marglisest betoonist ja marupaks - ei mäleta enan,kas 25 või 40 cm.Igaljuhul oli

ta läbiraiumina põrgutöö,aga augu ma tast läbi saime - eks vahepeal võtnud ka Raie sellast raiumis-

tõõst osa.Seina taga oli pime ruum ja kui august läbi sai ronitud, ja tsskulambiga valgust näidatud,

selgus,et see oli kohaliku KGB arhiiv.Ei mäleta täpselt,olid seal pärnulastes,,rahvavaenlaste''toimikud

või midagi muud,aga asja iseloous ei olnud kahtlust.Põrgu värk!Oli sellist jama veel tarvs:lomulikult

ei olnud selle suletud majapole uksel mingit silti maja sisemuse kohta.,,Julged mehes''seal alaliselt

tööl ei olnud,paistab,et seal hoiti materjale,mis viõisid rahumeeli pikalt tolmata.Asi tegi meile muidugi

nalja,kuigi teadsime,et jama sellest tuleb.Ei mälta,miks me õieti toda murrulohta rahumeeli kinni

ei müürinud ja nägusid ei tenud,et kõik on kombes.Küllap arvas Raie,et ,,organite''tublid uurijad jõuavad temani niikuimii ja parem on asjast ise teada anda.No tuli sellest alles jama!Looulkut ,,Julged mehed'' ei mäleta täpselt,järku olid need hoopis ,,julged naised''?),et me selle augu lõhkusime,et oma sõprade toimikuid ära minema viia.Küllap tehti õhjalik inventuur,aga puudu ei pidamuks nagu midagi olemaLugu lõppes räigete ahvardustega.Ei mäleta enam,kui kaua paja uurimistöö aega võttis,aga mäetan,et võtssin seda koos Reinuga mõnusa huumorigia.Olid 1980.aastad ja maha enan naljalt ei lastud.No sunntöölaagrissse võis sattuda küll,nagu tollsaste dissiedenude saatussest teada oii.Muide,Kulltuuri mälestiste Instuudis oli üsangi dissidentlik seltskond,aga eks sedajagu nuhkegi sinna suunati informatsiooni koguma ja meil silma peal hoidma.

Aga see selleks.Pärnu keskaegsed kindlusused,nii konvedihoone,selle eeslinnus kui linnamüürid on lammutatud.Nagu öeldud,alles on vaid Punane torn,aga ka jõeäärse Valge torni alumine korrrus,mis

bastion Marsi muldkehas ja mida kasutati püssirohukeldrina.Muide,samal kohal oli varem Jõetorn,

milles hioti samuti püssirohtu ja mis 1533.aasta tulekahjus vastu taevast raksatas.