Właściciel bloga: Violetta

Sooviksin olla Sinuga koos Paradiisiaias Eluveejõe kaldal.Imetlemas kauniõielisi orhideesid ja mängimas pikalakaliste lõvidega peitust.Sa arvad,et see on liiga ilus,et uskuda.Liiga ilus,et olla tõsi.Kas tead-mina arvan sedasama.See on liiga ilus minu jaoks,aga see on siiski olemas.Hommik on tulemas,sest öö on mööda saanud.Lunastuse hommik saabub ,kui on möödumas selle maailma kannatused. Kohtumiseni Pärliväravate juures !

Sinu lapsed pole sinu omad.Nad on Elu pojad ja tütred,kuuludes vaid iseendile.Nende hinged elavad homsetes majades,mida sina ei saa külastada isegi oma unistustes.Sa oled vibu,mille kaudu sinu lapsed kui elavad nooled lendu lastakse.
Kuidas mees võib teada,mis on naise elu ?Naise elu on mehe omast üsna erinev.Mees on üks ja sama hällist hauani.Ta on üks ja sama enne seda,kui naise on leidnud ja pärast seda.See päev,kui naine naudib oma armastuse esimesi vilju,lõikab ta kaheks.Ja nii on see kogu elu.Kui ema on naine hoopis teine inimene,kui see naine,kellel pole last.Ta kannab armastuse vilja 9 kuud oma kehas.Midagi kasvab tema sisse ja ei…

Kartsin koduuksest välja astuda
Äkki trepp on jääs ja sajust libe tee
Kartsin väga väga kuskil maha kukkuda
End ära määrida ja haiget saada veel
Kartsin vastu võtta kätt, mis abi pakkumas
Polnud kindel, et on abikäsi see
Kartsin usaldades rängalt sisse kukkuda,
äkki vale otsus, haiget saan ehk veel
Kartsin välja minna kodust päevavalguses
Kartsin pimedaski, mine seda tea
Mis seal kusagil võib peidus olla minu eest
Äkki kuidagi ma jälle haiget saan
Kartsin elada ja olla kõige selle sees
Mis jääb väljapoole minu olemist
Kartsin iseennast kõige selle hirmu sees
Ennekõike aga endaks olemist.

Mu maailm purune kildudeks
Sa lõid mu südamesse haava
Alles sa laususid ilusaid sõnu...
Meil oli nii hea...
Mu maha sa jätsid
Läksid oma teed
Ütlemata põhjust
Miks tegid sa nii ?
Jätsid mu nutma valusaid pisaraid
Nüüd istun ja nutan
Pisarail lõppu ei tule
Peas vasardab mõte
Miks ometi jätsid sa mu ?
Kus tegin ma vea ?
Kas üldse eksisin ?
Miks kõik otsa sai ?
Kuid vastuseid pole
Jääb teadmata kõik
Lihtsalt sa läksid ja jätsid mu
teadmatusse,hingevalusse ja pisaraisse

Tunded on kummalised....Kord võivad nad su viia pilvedeni...Kord tampida maapõhja...Ühel hetkel oled sa kui linnutiivul ja tunned ,et suudad kõike,saad elus kõikide probleemidega hakkama.Samas päevas võib olla hetki,kui tunnetatakse,et elu pole elamist väärt...Lihtsalt kõik tundub mõttetu ja mittevajalik.Miks see nii on,kes seda teab....Emotsioonide kõikumine on väsitav.Võiks parem olla kas stabiilset halvas tujus või siis heas.Ka halb tuju võib olla kasulik,kui negatiivne meeleolu töös välja elada.Teha midagi vajalikku,teha vihaga.Anda endast kõik,sest halb tuju ,mis hinges pesitseb ,otsib väljundit.Võimalust välja elada.Kuidas tunneteküllusega hakkama saada ?See on võimalik ,aga vaevanõudev,nõudes jõudu endaga hakkama saada.

Aegadesse kirja pandud.
Mälestustest ununenud.
Jumalalt,mis kaasa antud
luulelõimeks purunenud.

Aeg see kiirelt mööda läeb
ruttab kui tuuleiil mäel.
Mööduvad aastad nii hooga-
armastus siiski veel jääb.
Siiski ta südames alles,
tuksumas vaikselt mu sees.
Armastus südamekoldes
nõnda on hõõgumas veel.

Aeg-ajalt tasub omale meelde tuletada,et kõige tähtsam inimene maailmas oled sina ise.Soovides teenida inimkonda,tasub alustada kõigepealt iseendast.Armastada oma ligimest nagu iseennast.Enamasti pööratakse tähelepanu soovituse esimesele poolele,jättes märkamata,et iseennast ei tule vähem armastada.Teisi on vaid siis võimalik armastada,kui endaga on asjad klaarid.Tehtud vigade eest end siunata ei tohi.Tuleb kinnitada endale,et olen hea ja tubli,aina parem.Positiivseid mõtteid sisendades hakkab aju neist juhinduma.Aju usub kõike,mis talle öeldakse ja salvestab kõik,mis talle öeldakse.Sõnal on vägi ja seega peab ettevaatlik olema.Kuidas sinu elu käima peab,ütled sina ise ajule.Kui sa seda ei tee,teevad teised.Kõik õnnestub ja oled piisavalt hea,kui vaid usud sellesse.Omi mõtteid tasub jälgida,sest need…

Kui´s kotkana üksi ma lendan.
Kui´s otsiksin paika ,mida ei tea.
Mõtteis Su juures ma,mõtteis sind emban
ja sülle sul poetaksin pea.

Nii üksi siin ilmas,ei paika mul ole...
kelle juurde saaks jääda ja minna...
Hing rahutuks jääb ,ükskõik kus olen,
mul üksindus vaevamas rinda.

Kord nägin Sind tänaval kaskede vahel,
ei üksi tahtnud jääda.
Kes oled,Sa noormees ,Sa kauneim,Sa parim ?
Kas võiksid mu sõbraks Sa saada ?

Sind nägin ma vähe,Su ligi vaid viiv,
Su võlus sai puhata hing.
Saatus siis äkitselt lahku meid viis,
jäi südamesse igatsuspind.

Ei tahaks ma olla vaid viivu Su juures,
vaid igavesti,alatiseks jääks.
Su embuses puhkaksin,kallistaksin ,suudleksin...
Oh,millal Sind ometi näeks !

Kui´s kotkas taevalaotuse äärel,
kui´s metskits veeojade ligi.
Nõnda igatsen minagi südamehäälel-
tahaksin…

Aeg see kiirelt mööda läeb
ruttab kui tuuleiil mäel.
Mööduvad aastad nii hooga-
armastus siiski veel jääb.
Siiski ta südames alles,
tuksumas vaikselt mu sees.
Armastus südamekoldes
nõnda on hõõgumas veel.