Właściciel bloga: Summersunset
Sa ütlesid kord, et ei oska
Sa ütlesid veel, et ei suuda
Need hirmutavad ülestunnistused
Panid idanema soovi aidata
Kuid mida võin mina siis teha,
kui sul puudub niikuinii tahe
Kui pole mingitki lootust...
Taipasin asja olemust liig hilja
Elu keerdkäigud olid lukustanud
Su südame imelised väravad
Kas mina, oma olematu jõuga,
võiksin tungida sellesse maailma?
Ei kuulnud, et oleksid mind palunud
Ei eristanud mu silmad tõde valest
Ma pole iial teinud midagi nii,
nagu tegin tookord siis,
kui saabus äratundmine
Et vaid minul on võimalus
Äratada taas Su tunded elule
Ja kõhklematult hiilisin ligi
Võtsin kokku oma jõu, purustades
Oma armastuse väega väravad
Sinu murtud südame lukustatud väravad,
millel võtit ei olnud ja lukk juba roostes
Nüüd jälle Su silmades on sära, vabanemisrõõm
Neist välja lugeda võin tänu
Hinga, see on vabanenud hingetõmbe õhusõõm...
Me kohtusime ühel peol...Juhuslikult said kokku meie pilgud.Mõne minuti pärast Sa kummardasid minu ees.Sinuga oli hea tantsida.Tundsin Su keha soojust ja hõõguvat põske oma juuste vastas.Järsku Sa võpatasid, põsk eemaldus juustest ning Sa vaatasid kaugele mööda.Järgmise tantsu pühendasid Sa ühele teisele tütarlapsele.Olin varemgi Sind selle neiuga näinud.Tantsisite tantsu, mille vastuseks said väga võiduka naeratuse.Panin tähele, et Sinus on midagi ebameeldivat.Tundsin, et ei suuda enam teid vaadata.Astusin uksest välja ja jooksin riietusruumi juurde.Pisarad valgusid mulle silma.Äkki puudutas kellegi käsi mu selga.Ma ei julgenud ümber pöörata, teadsin, et seal oled Sina...Sa astusid mu ette, naeratasid, vaikides pühkisid ära mu pisarad.
Ilusad pisarad on need, mille kuivatab kallim!
Sa lihtsalt seisid mu ees.
Seisid ja vaatasid mind hellalt.
Seisid ja naeratasid 6rnalt,
seisid ja sirutasid k2e,
seisid ja puudutasid mind.
Mina seisin ja 6rn 6nnev2rin l2bis mu keha.
Ja 2kki ma ei seisnudki enam.
Aeg seisis.
Kuid sa kandsid mind k2tel.
Ma ei hakanudki vastu,kui sa suudlesid mu keha.
Ma ei t6uganud sind eemale,
kui sa puudutasid mu rinda,
ma ei kartnud enam.
Aeg seisis.
Mina lamasin su k2te vahel,tunnistasin kehade l2hedust,nautisin kirge meie vahel....
ja siis sa t6usid.
Sa lihtsalt seisid mu ees.
Seisid ja vaatasid mind nukralt.
Seisid,silmanurgas v2relemas pisar-
seisid ja lahkusid.
Aeg seisis olime ainult....
Seinakell tiksus nukralt,pilver2balad lendasid taas-
aeg ei seisnud enam.
Mina seisin ja pisarad jooksid.
Mina seisin ja vaatasin sulle j2rele...
Ja 2kki ma ei seisnudki enam.
Ma jooksin,jooksin sulle j2rele.
Ma lihtsalt seisin su ees.
Seisin ja vaatasin hellalt.
Seisin ja naeratasin 6rnalt.
Seisin ja sirutasin k2e.
Seisin ja puudutasin sind.
Sina seisid ja kallistasid mind.
Aeg seisis....
Nüüd taas tunnen end üksi
Kõik mu ümber nii tühi
Vajasin elamiseks enamat kui seda,
Mis haigeks teeb mind üksikuna
Tulen iga päev tagasi siia
Kuhu Sina ei tule iial
Siin ma ei taha, et keegi mind ootaks
Vajan vaid, et võiks midagi loota
Kõrgused mu ees on piiritud
Mina selle kõige sees petetud
Kelle süü läbi sai otsa kõik-
Nii lootusteahel kui elukäik?
Kord oli veel teisiti seatud see elu
Kui keegi ei teinud mul valu
Kui keegi ei tahtnud mind reeta
Vaid minuga kogu aja veeta
Olin vajalik.Olin õnnelik
Vaen teiste silmis tundus petlik
Nõnda siis jäingi sellele teele
Kõik teised olid läind juba eile
Palju on maailmas kurbust ja nuttu
Palju on soove ning unistusi
Millegipärast kaob kõik nagu uttu
ja pidevalt tehakse mõttetusi
Kord oli algus, oli asjadel kulg
Nüüd tuleb maha kõik jätta
Meie eluteele on ilmunud sulg
milles tugevaimgi jääb paraku hätta
Tunnetest järel veel piisake üksindust
Mis ei süvene vaid ootab midagi uut
Ükski inimene ei vaja ju kannatust,
Ammu see oli kui kohtusid suud?
See hetk tundus kui õnnevarjundiga ime
Siis polnud kellelgi mõtteis loobuda
Kahjuks on talv ning väljas nii pime
Me ainus soov ei jõudnudki saabuda...
Su pilk aheldas mind enda külge
teadsin, et õnneks on vaja palju rohkem,
kuid siis vajasin vaid sind
Tahtsin tulla Su juurde ikka ja jälle
Kõik oli nii ilus, nii puhas ning selge
Sa olid hea, nii meeletult hea
Mitte iial poleks aimanud seda
Et oskad mind nii osavalt petta
Mina olin Su jaoks vaid seiklus,
Külmalt viskasid mu oma südamest välja
Minu jaoks enam polnud kohta
Sinu juures, Su südames ega mõtteis
Nii jäingi ootama uut võimalust
Et taas tunda armastust
Kuid sina ju minuta elada suudad
Mina sinuta paljugi teiseks muudan!
Miks nutad kui nutta ei tasu,
Miks oled nii kurb, kui maailmal
On nii palju öelda sulle
Miks veereb pisar su silmist
Kui hoopis naerma sa peaksid
Naerma ning olema õnnelik,
nautima pisiasju, mis
isegi kõige kurvemal hetkel
elu ilusaks muudavad taas...
Sa oled nii lähedal, kuid samas nii kaugel
Sa oled nii vahetu, kuid samas nii kurb, nii morn,
nii üksik, nii range
Võta need sõnad ja tee
nii nagu sa kunagi ei teeks-
Ole lihtsalt see, kes sa oled
Ära kuula kedagi, sest keegi ei tea, ei tunne
SINU TÕELIST OLEMUST!!!