Właściciel bloga: pillekyttim
* Mulle pole vaja tuua taevast tähti ega kuud, et ma oleksin õnnelik, kuna ma olen ka ilma selleta seda. Mulle pole vaja uusi tuttavaid, sest mulle piisab ka oma sõbrannadest. Mulle pole vaja nuga südamesse lüüa, et ma sureksin, sest ma ei tee seda- ma ei tunne oma südant enam. Mulle pole vaja valetada, kuna ma näen kui sa seda teed. Mulle pole vaja teeselda armastust mida tegelikult ei ole, kuna ma saan aru kui sa seda teed. Mulle pole vaja tekitada lootust südamesse, kuna see lõpeb igakord samamoodi- haiget saamisega. Ma olen õnnelik, ma olen õnnetu- olen nagu…
Ei suuda,ei taha..
Kuulen lauset, mis tuleb südamest.
Sa võtsid kõik ega jätnud mulle midagi.
Sa möödusid minust ega jätnud mulle midagi.
Kas see kõik on mõeldud kellegile teisele?
See kõik, mida ma ei näe ega kuule?
Jumal, sa ju ei tea kui palju olen valanud pisaraid?
Märgi pisaraid sinu pärast, sa ei tea.
Kas on teadmatus see, mis juhib sind minust eemale?
Ma näen su silmi, need on külmad.
Ma näen su suud, kuid see on kinni.
Kas ma pean su jätma, kas pean ütlema oma südamele, et palun unusta ta?
Ei, ma ei saa seda teha, ma ei suuda... ja ei taha...
Lubadused, mida ei täideta, on hullemad kui valed. Sa mitte ainult ei usu, mida Sulle räägitakse, vaid Sa ka loodad sellele, mida Sulle on lubatud.
Kingin sulle kimbukese
taevatähti.
Öösel, kui magasin,
rippusid nad
mu näo kohal.
Hommikul leidsin nad
leppade alt
ülastena õitsemas.
Kingin sulle kimbukese
taevatähti.
Ära karda,
nad ei närbu
ega varise kunagi.
Ainult vahetevahel,
kui on hästi pime,
lendavad nad
taevasse
toretsema.... 
Hea ja lihtne
Näe naeratust, sest nii on hea ja lihtne
Pind puutumata peatab peeglina
Su pilguheidu, siidjalt süvakihtne
Jääb varju habras külm all veelina
Las laulab haldjas, kauge-lähedane
Ta vaikushetk jääb tihti varjule
Siis vari vajub tasa vähemale
Kel mäe-, kel aga mättaharjule
Eks tuulevaikus on me kõigi oma
Kui sõnatuski – selle hetke hind
Siis lähed jälle. Kandma. Kõnelema
Ja peegelsile paistab pealne pind 
Tahan ja tahaksin
Ma mõtlen
neist keelatud teemadest
ja mõtlen ikka veel.
Tean, et ei tohiks
nii mõelda,
aga mõtted on sinna teel.
Tean küll,
mida tahan ja tahaksin
ja ikka mõtlen, et pean.
Tahan -
see on, mida pean,
aga tahaksin midagi muud.
Tahan on justkui kohustus,
mis kõnnib mu kannul
ja maha ei jää.
Tahaksin on justkui unistus,
mis lendleb mu ees
ja kätte ei saa!
Seisan ristteel
kuhu minna, ma ei tea
juuksed salkus,riided märjad
Pisaraid Ma teiste eest ei varja
Tahaks köige peale karjuda,
kuid püüan valuga harjuda.
Üksinduses liig tihti murdun
tunnen end kui oleksin ma surnud.
Pimeduses muutun räbalaiks
teiste ees teen end labaseks.
Nii ehitan müüri oma valule,
köik vöiksid Mind jätta rahule.
Tahan ahastuses nutta
ennast peita pimedasse tuppa.
Ja kui hommik saabub
tunnen, et hinges köik hääbub.
Muutub tuimaks Mu valu,
Päevavalgust see masendus ei talu.
End unustada ära palu Ma ei vaja su keha, su suudluseid ega su armastust. Vajan vaid neid silmi, seda häält ning seda naeratust. Kogu oma ilu ühes võtsid kui vaikides sul lubasin lahkuda. Kõledalt üksikuks mind jätsid mõte sellest pähe ei taha mahtuda. Ju ometi ei soovi sind kelleltgi ära võtta. Ma isegi ei proovi, vaid lähen iseendaga sõtta. Astun vastu ihale sind ehast koiduni kallistada. See ajab mind vihale, et nõnda valus on sind armastada. End ärkvele näpistan ja surun kurku selle valu. Oma mõtteid rahustan. Sa end unustada ära palu. Allikas : poogen.ee