Właściciel bloga: masha48
On inimelu õrn ning ,habras nagu lilleõis...
annab saatus täna õiteilu,homme murda võib...
seepärast nuta,nutjatega koos...
leina leinajatega...
ja tuleb ka rõõmustada,
ühes rõõmsatega...
see kõik kirjas meie eluloos...
Vaatan varahommikul aknast,
silme ette jääb mõtete pilk-
Vähe kõverik kask, siiski sirge rühiga,
läbida laseb okstest tuule tuhina.
Ammutamas uut jõudu maast ja taevast,
hinge vabastamas talvisest vaevast.
Elumahlu tema liha varsti nõretab,
õrn päikese valgus tüve kumerusi silitab.
Vaikselt ja tasa elu temasse taastub,
läbi on saamas kuid kestnud igatsevad paastud...
#######################################
Vargsi,vaikselt lumi sulab...
varsti linnulaulu kõlab...
aga enne seda veel,
vastlaliugu laseme...
mina võtan suure kausi
tule ka ja teeme pausi...
tööpäev muidu oleks pikk
ja kevadootus igavik...
sest,
peenral veel ei kasva…
...veel alles eile, kiitsin kaunist talveilma
...kuid juba täna,marutab ja möllab,
taas tuisutaadil pääsend hõlmad valla
pistad nina välja,tuiskab suhu,silma
...see ainult õues,toas on mõnus olla
kaugel kevadki enam,las ta siis veidi hullab...
Miks öeldakse,et hommik on õhtust targem...
kas selleks,et hommik on õhtust valgem...
on õhtuks ju päevakogemuste pagas suurem...
aga hommikuks puhanud aju ja vaated on uued...
las olla see tarkus kui, tarvilik vara...
aga hommik viib kindlasti une ära...
kaunis hommik toob uue päeva su sülle...
ja õhtu tõmbab väsinule unerüü üll`e...
päev alaku rõõmsalt ja väsimusest prii...
tõuseb päike ja kõlab linnulaul...vidiit vidii...
Kostus lumiselt kingult,täna hella helinat ...
tuuletiibadel kandus ta minuni ...
meenutas kevadiselt meeldivat oja vulinat ,
kuigi lund on veel rohkem, kui põlvini.
Mis hääl see oli,jäi mõtetes kumisema...
nii tuttavlik...tegi südamele hella pai ...
kusagil aknavahel kukkus kärbes sumisema,
temalegi talveunest vist villand sai.
See helin nüüd minu rinnasees,
enam rahule jätta ei taha...
jääb hangeks kuhjunud lume sees,
jääpurikast tilkunud lohuke maha.
Iga pisimgi märgike looduses näitab,
enam kevade kaugel ei ole...
ka külmakraadides päikene paitab,
taanduval talvel suurt võimu pole...
Lasen helinal,tuuletiibadel toodud,
enda üle nüüd võimust võtta...
talve järel ,sest nii on ju loodud,
tuleb kevade...tule ja tõtta!
Oh oleks mul tiivad,mis iga sõbrani viivad-aga pole,on vaid mõtetelend...
ka kauni kevade hakul,
ehk mööduva suve lõpul,
vahel pimedas nov.kuu öös,
vahel jõuluootus
vahel tuisuteel peatus -
kuid alati on nad teel...
iga sõbra põske ta riivab ,nagu puudutus inglitiivalt -
leian sõpradele mõeldes end...
Kui sa tuled...tule praegu
kastani ja sirelite
kauni õitsemise aegu...
veeda minuga see hetk
kuigi tee on pikk
ja pikk on retk...
kas sa tuled?
Kui sa tuled...tea, sind ootan
südames su tulekut ,
väike osake jääb lootma...
õunapuudel puhkeb peagi õisi,
tean,sul sõpru paljugi on teisi...
aga mina ootan sind
nagu munal hauduv lind...
kõige ilusamat aega
kevadest ...
sinuga vaid jagaks,
koos vaataks
pilvelaevu sinitaevas...
ja õhtul kaua
kuulaks ööbikute laulu...
ka sest jääks väheks,
pigem ööselgi ei magaks...
kui sa tuled...tule praegu,
on kevades
looduse kaunemaid aegu...
naudime koos
kas pisut või hetk...
see on seda väärt
ka pikem retk...
Autor