Läbi pruuni pudeli põhja

vaadates mänglevaid leeke,

mõtlen mil viimati pükstes

kandsin ma viike.

Kellegi pulmad või matused,

ammugi ei adu enam,

jalad villis, käed rakused,

vaimusilmas oled mul kõige kenam.

Tuld jälgides taas leian end mõtelt,

milleks peaks üldse olema mina.

Pärin siis sellelt hetkelt,

kus ja kuidas oled sina.

Lubię to!