Avan silmad ning pean end tahestahtmata püsti ajama. Keegi ju ometi peab kontrollima, kas mu armas lapsuke on kadunud või mitte. Tõmban selge esimesed ettejuhtuvad riided ning kõnnin uimaselt Alice'i toa poole. Avan ukse ning tuba on tühi. Ei, ma ei imesta. Kõnnin veidike erksamalt kui enne trepist alla ning haaran kapi pealt autovõtmed. Jõuan peaaegu uksest välja kõndida, kui Alice pistab pea köögist välja ning ütleb:" Kas sa oled seda kööki näinud? See on võimas, tule, ma tegin pannkooke." Vaatan teda hetke kahtlevalt ning viskan võtmed tagasi kapile. Kui olen võimatult suure köögilaua taga istet võtnud, lasen endale pannkooke serveerida. Toksin neid aeglaselt kahvliga ja küsin:" Kas need on mürgitatud?" Alice pöörab end aeglaselt minu poole ning lausub sama aeglaselt:"Kui ma sind tappa tahaksin, siis ma ei teeks seda nii lahjalt," peale oma vihahoogu kõnnib ta kurjalt köögist välja ja mina lasen pannkookidel hea maitsta. Võib-olla käitusin ma valesti, ma tõesti ei tea mis oli tema heatujulisuse taga, aga sellist käitumist nagu see pole ma juba aastaid näinud. Nüüd on minu kord kahetseda, et nõnda taktitundetu ja loll olin.

Kuradi loll nõid. Mina proovin olla üks kord tema meele järgi ning tema arvab, et üritan teda tappa. Ta on võimatu, veab meid ühest kohast teise ja loodab, et midagi paraneb. Lollakas. Muidugi mitte. Ma ei lasegi mitte millelgi paraneda, ka siit oleme umbes kuu pärast läinud. Kuidas ta ometi ei mõista? Peab ainult mingi plaani välja mõtlema kuidas kiiremini siit urkast pääseda. No jumal küll, vaata seda kohta ometi. Meri ja mets. Noh, muidugi see loll väike küla seal mitme kilomeetri kaugusel. Kuhu ma üldse lähen? Siin pole midagi, või siiski, seal kaugel nagu tunduks olevat mingi maja. "Sa ei taha sinna minna," ütleb mulle võõras häält kusagilt eemalt. Vaatan ringi kuid ei näe midagi. Normaalne, nüüd olen hakanud veel hääli ka kuulma. Ega ma ei imesta, sellise nõiaga koos elades lähebki hulluks. "Kas sa ei kuulnud? Sa ei taha sinna minna," lausub mulle see sama hääl. Vaatan ringi ning näen kellegi jalgu põõsa tagant välja paistmas. Kas minna lähemale või minna edasi? Seekord lähen lähemale, panen selle kõiketeadja paika ning siis lähen vaatan sinna majja mis seal kaugel on.

Astun põõsa taha ning sealt vaatab mulle vastu umbes mu ema vanune mees. Silmitsen ta kõrval maas suitsupakki ning siis uuesti teda. Ta võtab paki ning ulatab mulle."Tahad," küsib ta? Noogutan ja võtan paki vastu. Tõmban kõva mahvi alla ning tunnen kuidas viha minust peaaegu kaob. Ooh, need mõnusad parimad sõbrad kes alati hädast välja aitavad. Istun mehe kõrvale maha ning vahin merd. Tobe meri, tobe maja, tobe urgas. "Minu nimi on John," pobiseb mees vaikselt. Vaikselt arvatavasti selleks, et ei taha meie vahelist vaikust rikkuda. "Alice," vastan ma sama vaikselt. Nii me siis istume ja suitsetame. Vaikuses. Muud ma hetkel ei vajagi. Ma ei tea palju aega on sellest möödas kui ma siia jõudsin, aga mind ei huvita. Tegelikult huvitab küll. Ma ei taha, et vana nõid mulle kogu selle väikese küla politsei kaela saadab. Tõusen ning korraks tagasi vaadates mainin :" Pean nüüd minema, ma ei imesta kui mu ema juba pool küla kokku on ajanud, et mind leida. Tsau" Kõnnin eemale, siis kuulen ta küsimust:" Kas tuled homme jälle?" Lisan kiirust ning hüüan:" Võib-olla."

Jõuan tagasi koju ning leian ema tema toast töötamas. Küsimusele:" Kas lähed veel välja," vastan :" Mine perse, idikas," ning lähen oma tuppa. Suunan oma mõtted tagasi suitsetavale Johnile. Võib-olla kogu see siia kolimise värk ei olegi nii hull. Mis oleks kui ma õige alguses hoiaks madalat profiili ja kui tüdinen siis keeran lihtsalt mingi sita kokku, mille eest me jälle minema põgeneme. Viskun voodile ning panen silmad kinni. Peagi tunnen kuidas kõik mu ümber hakkab üheks suureks ühtsuseks kujunema. Ma magan.

Avan silmad meeletu kopsimise peale aknal. Väljas on pime, ema kindlasti magab. Avan akna, sealt vaatab vastu John kes pakub suitsu. Võtan ühe ning peale süütamist küsin:"Kas ma olen endale mingisuguse jälitaja külge korjanud?" John hakkab naerma:" Ma kõigest arvasin, et äkki tahad. Sa tundusid päeval kuidagi pahur." "Kas sul kodu ei ole, kodu kus su lapsed ja naine sind ootavad," küsin tüdinenult? John raputab pead. "Ahha, et siis jälitaja asemel korjasin kodutu üles," ütlen ma teravalt. "Kodu mul on, aga ma ei taha sinna minna," tuleb lühike vastus ning siis istume jälle vaikuses. Suitsetame, suits suitsu otsa ja meil on hea. "Mis seal majas on," küsin ma peale väga-väga pikka vaikust? John muigab ja vastab:" Tule homme tagasi sinna kus olime ja ma räägin sulle." Hetk hiljem on ta kadunud, kuid suitsupaki jättis ta mulle. Seegi asi. Rooman tagasi voodisse ning sulen silmad. Homme räägib, ho-homme.. ho-m-me...ning uni võtab taas mu üle võimust.