Mind ei huvita, ma lähen ise sinna. Ma räägin temaga, palun temalt vabandust ja ütlen ka Alice'ile mida temast arvan. Ütlen kõik otse välja ning ütlen Angel'ile mida ma tema vastu tunnen. Jah, nii ma teen. Huvitav, kas ma koputan või marsin sisse? Sisse marssimine oleks vist liiga filmilik, jääb üle koputada. " Tere Nathaniel, tüdrukud on üleval toas, aga ma arvan, et praegu pole just parim aeg nende segamiseks," ütleb Alice'i ema mulle. Naeratan ning trügin temast mööda:" Kui pole praegu parim aeg, siis pole see seda kunagi." Tunnen ta pilku enda seljal, ma ei kavatsegi vastust oodata. Juba olen avamas Alice toa ust, kõhklus. Ma ei tohi praegu kõhelda, ei, ma teen selle ära. Astun sisse ning sulgen ukse enda järel. Jään mõlemaid tüdrukuid vaatama. "Angel, palun, palun ära ole minu peale pahane. Ma ei suuda nii, see tapab mind seest. Ükskõik kes teine, aga mitte sina. See tapab mu, nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Sa pead teadma, et minu tunded sinu vastu ei ole kõigest sõprade vahelised tunded. See on midagi suuremat, palju suuremat. Ma julgen, et see on armastus, ilma tingimusteta. Sina paned minu maailma liikuma ja tood päikse välja. Ilma sinuta on kõik kuidagi pime, aga koos sinuga on kõik imeline ja sina oled silmi pimestavalt ilus. Angel, ma armastan sind," ütlen talle sügavale silma vaadates. Keeran end Alice'i poole, et ka talle oma tunded ära rääkida, kuid ehmatan. Alice'i nägu katavad pisarad. See lööb mu hinge kinni ning nüüd ma mõistan mida Angel mulle hommikul öelda tahtis. Alice tahab mind, on alati tahtnud, hetkest kui ta mind nägi. Ma olen lihtsalt Angeli kõrval olles pimestatud ning me pole kunagi Alice'iga kahekesi olnud. Tunnen end halvemini kui kunagi varem ning niisamuti on mu jalad maa külge naelutatud, ma ei suuda liikuda. Ma peaksin midagi ütlema..

Alice.

"Nathaniel, ma olen su meeleavaldusest vägagi meelitatud, aga see pole õige aeg. Sul oleks targem ära minna. Mine kohe. Palun," ütleb Angel Nathanielile. Ma tahaks karjuda, tahaks teda lüüa. Karjuda ma ei saa, aga lüüa, selleks pole mul õigust. Sügaval sees, sügaval sees on ainult tühjus. Ma ju ometi lootsin, et kui kogu mu maailm kokku variseb, siis saab Nathaniel selleks pidepunktiks mida kõik vajavad. Ma ei suuda neid tobedaid pisaraid ka tagasi hoida. Kuradi kuradi kuradi kurat. See päev läheb ikka aina paremaks. Nathaniel seisab ikka veel seal ja ei liigu ning siis Angel, ta blokeerib oma mõtteid. Ma saan ju sellest ometi aru, ta üritab mõelda merest ja metsast ja lilledest ja kõigest muust tühisest. Samas ta kuuleb ometi kõike mida mina mõtlen. MINGE MÕLEMAD MINEMA, KOHE!!! Kajab järsku mu peas mõte, mis pääses valla kusagilt sügavalt minu seest. Angel vaatab mulle lõpuks ometi otsa, nõksatan peaga ukse poole. Ta haarab Nathanielil käest ja kisub ta välja. Löön ukse nende järel kinni ja peas mõtlen juba valmis plaani kuidas siit nõmedast urkast kiiremini minema saaks. Maja ei saa maha põletada, see läheks kalliks maksma. Ma võin saata jutud liikvele, et küla vahel luusib ringi mõrvar, kes tapab ainult teismelisi, no jah, ilusaid tüdrukuid. Mu ema hirmutaks selline asi ära küll. Pealegi tundub John imelik, paljud võiksid arvata, et see on tema...

Nathaniel.

"Oh, anna mulle andeks. Ma tõesti, ma tõesti ei mõistnud varem ja mida sa minult nüüd ootad? Ma ei saa oma tundeid lihtsalt muuta. Angel, ma tahan teada, mida sina minu vastu tunned," küsin temalt. Ta on endast rohkem väljas kui ta eales olnud on. Mul on tunne, et kõnnin ebakindlal maastikul ja iga hetk võib see minu alt koos kõige muuga kaduda. "Nathaniel, sa oled kõige lollim poiss keda ma eales tundnud olen. Sa ju tead, et sa oled mulle kui vend. Sa rikkusid praegu kõik ära, aga no ega see oli sellele päevale ausõna tipphetk. Puuduski ainult see, et sina sisse marsid ja oma tunded praegu lagedale laod," ütleb ta vihaselt. Sõna vend peale tõmbab mu sisemus kokku ja ma tunnen end kuidagi valesti. "Oota, mis siis veel juhtus," küsin ma, eirates sõna vend täielikult. Angel jääb järsku seisma ning ka tema silmist hakkavad pisarad voolama. "Ma ei tea kust alustada, peale sinu täna hommikust närvivapustust muutus midagi. Me Alice'iga mõistsime, et , et me vist, nagu suudame mõtete teel rääkida. Ära vaata mind imelikult, see on nii ja ma ei tee nalja. Sina olid see kes meid seda üldse märkama pani. Noh, igatahes, saime sellest teada ja järgmine hetk jäi ta oma häälest ilma. Ta ei saa enam sõnakestki rääkida, ta jäi lihtsalt tummaks. Kõik mida me internetist leidsime oli mingi vana legend kahest õest, kes toovad maailma tagasi maagia. No, aga see on idiootsus. Ma kaldun rohkem arvama, et meil on mingisugune omavaheline telepaatia välja arenenud." Ta jääb vait ning mina tunnen end veel halvemini. Mingi osa minust teab, miks Alice'iga juhtus see mis juhtus, aga teine osa üritab esimest osa enda alla matta. See ei ole võimalik. "Angel, täna hommikul. Ma palusin südamest, küll ainult oma mõtetes, aga siiski ma tegin seda, ma palusin, et Alice'il kaoks kõnevõime." Jään Angeli reaktsiooni ootama. Seda ei tule. "Nathaniel, ma kardan, et sinu, minu ja Alice'iga on midagi väga valesti. Väga-väga valesti ja me ka ei saa sellest kellelegi rääkida. Ma vist tean ühte inimest kellega rääkida, aga ma ei tea kuidas ta sellesse suhtub. Minu vanaema," ütleb Angel piinatud ilmel. Ma vahin teda ammuli sui. "Kas sa oled täiesti ära pööranud? Mitte mingil juhul ei räägi me sinu vanaemaga. Me ei lähe sinna maja lähedalegi. Lõpeta ära! See oleks enesetapp." Ta vaatab mind ning ta pisarad hakkavad uuesti voolama. "Kas sa loll poiss saad aru, et me ei ela enam selles maailmas, kus me arvasime end elamas," küsib ta minult karjudes!