Ma naeratan ja silmis süttib rõõmuläige.
Siis justkui ärkan ma ja naeratus kaob taas.
Oh, palun ainult ärge minu tunnetel te käige!
Te näete ju, et kõikjal kildudena on nad maas.

Ei ole ma veel jõudnud tuua kühvlit-harja,
et oma tundekilde kokku harjata.
Oh, palun ärge karake mu harja -
sest niigi raske on mul oma südant orjata...

Ma tean, et nii ei ole õige
ja ehk peaksin paluma teid appi ma.
Et te, kel mõistus südamest on üle kõige
mul tundekillud aitaks taas hingepeegliks kokku lappida...