Külmunud süda ei tähenda viha. See on periood, kus sa oled saanud üle kõigest, sa ei taha midagi enam tagasi, ei taha kedagi tagasi. On need, kes on. Ja nende jaoks jääb süda alati soojaks ja hoolivaks. Külmununa tunned, et ei taha lasta kedagi endale ligi. Ei taha lihtsalt jälle usaldada ja pettuda. Kuid ükskord tuleb see päev, kui meie juurde tullakse ja ollakse meie kõrval. Lihtsalt igal sammul ollakse meiega. Võibolla see aitab? Ehk.
Elu on päike, mis tõuseb ja loojub. Elu on küünal, mis särab ja kustub. Võivad teed küll lahku viia, Laine kanda kaugele. Aga mälestus viib sinna, kus kord koos me olime
See kui sa kellegi kõrval magades tahad ta kaissu võtta nii kõvasti kui suudad, see kui sa võid suudelda kedagi ning siis selle hetkeliselt lõpetada teades, et te saate seda igahetk jätkata, see kui keegi hoiab su käest ning sul tekib tunne nagu tahaks laulda maailma kõige ilusamat laulu, see kui sa teda näed ja see teeb su südame soojaks, see kui sa hoolid temast niiväga et oled valmis teda kõiges toetama, see kui sa teda kallistades tahaksid et ta oleks sul nii lähedal kui võimalik, see kui sa käega läbi tema juuste silitades tunned midagi erilist, see kui sa süüa tehes mõtled vaid sellele kas talle see toit maitseb, see kui sa võid hommikul kodu uksest välja astuda teadmisega, et tema ootab sind, see kui sa võid terve päeva tuksi keerata, kui ikkagi jõudes temani on kõik hästi, see kui sa suudad rääkida talle kõigest ilma piinlikuseta, see kui sa võid lihtsalt näha halb välja, teades et teda ei huvita see, see kui sa võid kõike teha erilise südamerahuga, see ongi armastus .
Sa küsisid minult, et mida ma sinus leian. Et sa ei ole ju super välimusega ja parima iseloomuga. Ma vastasin, et mulle ei olegi vaja super välimusega superstaari, kes suudaks kõike täita ja ma ei leiagi sinus enam midagi, ma juba leidisin. Ma leidsin sinu kõrvalt Õnne ja Armastuse.
Mul on paber ja pastakas. Kuid miski minus takistab kirjutamist. Miski ei luba mul ühtki sõna lausuda, miski ei luba mul kirjutada sulle neid ridu. Ometi, ma ju tean, sa võib-olla ei loekski neid..Võtan parem hariliku ja joonistan. Joonistan päikeseloojangut, mida juba pikemat aega vaikuses oma toa aknast piilun. Seal on kõike. Igatsust, kurbust, õnne.. seal on tõesti kõike. Õrn pisar langeb mu põselt alla, otse selle kõigeilusama taeva peale. Ei, seda pilti ma sulle ei anna. Sa ju ei tohi näha minu pisaraid. Ma mõtlen meie headele hetkedele, nendele parimatele. Neile, mis meil kunagi olid. Jaa, meil on ilusaid mälestusi. Need kõik, mis meil olnud on. Need kõik on head, lausa parimad. Ma sulen silmad... Ma näen sind justkui päriselt, näen su naeratust, su imeilusaid silmi.. Ma näen, kuidas ma jooksin sinu juurde ja sind kallistasin, rõõmust. Ma kuulen, kuidas sa sosistad mulle neid sõnu. Ma tunnen igat su südamelööki, ma kuulen neid.. Avan oma silmad, sa oled läinud. Sind pole. Sinna sa kadusidki. Sinna sa jäädki, alatiseks. Ma tean, sa ei pöördu tagasi. Mitte kunagi. Kui sa vaid teaksid, kui väga ma igatsen. Kui sa teaks, kuidas ma igal õhtul enne uinumist sinule mõtlen. Sinule & meie headele hetkedele. Kui sa teaks.. Kas see muudaks midagi? Ilmselt mitte. Sa oled läinud, ja ei pöördu tagasi. Hüvasti
Kui mind ükskord enam siin pole.. Kui mind ükskord enam ei tule..Ei näe mu nime ekraanil Ei kuule mu häält vastamas. Kui valid mu numbri Kui vaatad mu pilti ja see on tuhmunud. Ja silmad mis sealt vastu vaatavad On kauged ja võõrad. Kui hüüad mu nime. Ja sellele ei reageeri keegi. Kui püüad meenutada möödunud tutvust Inimest kellele olid SA nii tähtis. Nii vajalik..Nii kallis..Kui tunned hinges igatsust ja tühjust ise nüüd. Siis tea-Mind enam siin pole. Olen läinud...Olen läinud siit kaugele ära. Kuhugi kus mul nüüd hea...Kuhugi kus pole seda valu. Pole igatsust-Sest keegi ei tule sinna niipea veel järele. Kuhugi kus on palju minusuguseid. Kes taga nutavad sinusuguseid. Olen läinud, Lihtsalt ära !
Ma näen aga ei vaata. Ma lepin aga ei kaota. Ei mõtle Sinule, kui silmad sulen, ometi unenäos Su juurde tulen. Armastan päeva, kuid öösiti ärkan. Olen hajameelne aga kõike märkan. Reegleid järgides neid purustan. Kõike mäletan, vahel iseennast unustan. Olen tugev, kuid vajan Sind. Olen tuvi, vahel sinilind. Kallistan aga ei puutu. Olen muutlik, kuid ei muutu. Joostes seisan paigal. Naeratades pisaraid peidan. Olen kerge aga rõhun. Tahan luua aga lõhun. Olen eksinud, kuid Su leian. Lasen minna aga südames hoian... Olen suur aga ometi väike. Olen kuu, kuid kõrvetan kui päike. Olen vaikne aga räägin palju. Vahel näed mind, vahel mu varju...ütlen hüvasti, kuid ei lähe. Olen liiga palju aga ikka veel vähe... Olen harjumus millega Sa iial ei harju. Mul on valus aga ma ei karju. Ei ole ma igavik- olen vaid hetk. Ei ole sihtpunkt- olen Su retk. Olen päev, mil säravad tähed. Saadan Su ära, kuid ei taha, et lähed. Ma andestan, kuid ei unusta, ma haavan, kuid ei purusta. Tahan teada, kuid ei küsi. Olen vaid hetk, mis ei püsi
Na razie nie ma żadnych komentarzy.
Dodaj komentarz aby rozpocząć dyskusję!