Tasa trepist üles astus,

tasa linki liigutas.

Avas ukse,astus tuppa,

lävel seistes kummardas.

Andis kätt ja vaatas silma,

tegi hellalt juustel pai.

Nii ta kutsumata tuli,

tuppa tuli-sinna jäi.

Süda teda nähes tõrkus,

mõned löögid vaikseks jäid.

Hing kui oleks püütud lõksu,

lausa rindu kinni jäi.

Ahmin õhku,hoian südant,

kätest-jalust kadund ramm.

Tahan minna,tahan ära,

aga kobavaks on jäänud samm.

Nii see tulnuk pikka aaega

südant-silma võrgutas,

järeljätmata ja vali,

jalaasteid nõrgutas.

Mugavalt end sisse seadis,

viimaks küsis sedasi:

"Kui Sa poleks selle vastu,

elaksin siin edasi?"

Ajas muudkui mesijuttu,

ütles: "Hullu midagi,

Olen Sind ju ammu jahtind,

vaata silma mullegi!"

Mis ma ikka öelda suutsin,olin teda vähe näind.

Ei ma teadnud,kuidamoodi

elu tema kõrval käiks.

Et mismoodi ja kas üldse

tekkida võiks armastus,sest ilma tunneteta elu

liiga raske kohustus.

Ma ei tõugand teda ära,

sest mis ikka salata,

tema peale vaiksel viisil

olin võtnud mõtelda.

Nüüd ma juba mõnda aega

eland tema pruudina.

Ja ma tunnen tema soojust,

tema nalju mõistan ma.

Ta on mullle palju andnud,

mis on südamele toeks.

Juba tean,et õnneõied

sügisel ei närbu kõik,

õitsevad nad omamoodi,

lummav nende õitepõim.

Olen temaga nii harjund,

kõnnime nüüd käsikäes.

Vahel küll,jah,hinges karjun,

kui mind valjult hoiab käest.

Minu üle võimust võtnud,

nõuab truudust - kurivaim.

Ütleb : "Jäta tööd ja tantsud,

neid Sa varem teha said!

Nüüd Sa oled hiljukesi

Minu kõrval,kullake.

Ole rahulik ja leebe,

hallipäine eideke!"

Kes see külaline oli,kes kord kutsumata tuli?

See pole mingi saladus,mul külla tuli - VANADUS.

(Appi,ja sellise luuletuse sain kirja teel oma lihaselt õelt,kes on minust vaid 3 aastat vanem. Minu arust väga julm nali. Aga võibolla talle juba tuligi see salapärane külaline?Seda teab tema ikka ise. )

Lubię to! 3