Sipa lühike, aga loodan, et meeldib . Kui skoor üle saja, teen uue osa .
Head lugemist ! ;)

Eelmises osas: Toimus mürgel Deemonitega. Me võitsime . Suve ööd olid alati palavad ja enamus öödest veetsime väljas. Meil polnud kunagi autot, kui kuskile minna tahtsime. Seega kasutasime ühistransporti või varastasime auto. Ühel õhtul tuli Manny minu juurde ideega, et varastame auto.

„Varastame auto ja lähme sõitma”!
„On sul mõni välja vaadatud ?“ küsisin mina.
„Täpselt nii, just teisel pool kvartalit. Mall masin, keegi nupumees on võtmed ette jätnud“
Läksingi kaasa ja seal see tõepoolest oli, kenasti üürimaja ette pargitud. Mannyl oli õigus, auto oli mall.See oli allalastava kattega Chevrolet kabriolett. Hüppasime autosse ja Manny asus rooli taha. Maandusin samuti istmele. Suitsetasin sigaretti ja puistasin tuhka üle ukse nagu haritud rikas mees. Manny keeras rooli edasi-tagasi ja jäljendas suuga kummide kriuksumist ja rallimasina häält.
„Ännnnnn ! Ännnnn ! Vauuuuu !“ hakkasin naerma.
„Kuule Manny, oskad sa seda autot ikka päriselt ka juhtida ?“
„Muidugi, mees, vaata ainult !“
Ta keeras süütevõtit, mis oli ette ununenud, ja mootorimürinal tuli autole elu sisse. Manny tõmbas käigukangi tagasikäigule ja vajutas jala gaasipedaalile. Me rammisime meie taga seisvat kaubaautot. Kuulsime puruneva klaasi kirinat.
„Kuule, mees !“ naersin. „ Sa oled päris hea autojuht. Poiss, sa tõesti oskad selle asjaga ümber käia. Vaatame, kas edasi ka saad !“

Manny lõi kangi mürtsuga edasikäigule ja ma hoidsin istmest kinni, kui ta järgmise auto kapotti torpedeeris. Jälle käis kõva raksatus ja me kuulsime puruneva klaasi kirinat.
Naersime nii kõvasti, et ei pannudki tähele meest, kes majast välja jooksis ja meie peale kisama kukkus.
„Kasige mu autost välja, neetud räpased kaagid !“ karjus ta, püüdes meid istmest maha tõmmata. Manny lülitas sisse tagasikäigu, lõi mehe jalust maha ja tiris teda tagurpidi kaasa. Mina haarasin esimese kättejuhtuva asja, milleks oli Coca-pudel ja rabasin selle mehe kramplikult ukse külge klammerdunud kätt. Ta karjus meeletult valust. Manny lülitas sisse edasikäigu ja veeresime mürinal tänavale. Heitsin Coca-pudeli kõnniteele ja eemale kihutades kuulsime selle purunemist.
Manny ei osanud juhtida. Äärepealt oleksime kokku põrganud kahe autoga, kes meile vastu tulid ning üks teine sõitis otsekokkupõrget vältida püüdes kõnniteele.Mõlemad naersime ja hõiskasime. Manny keeras ühele kõrval tänavasse.
„Põletame auto ära !“ ütles manny .
„Ei, mees ! See on ilus auto. Hoiame ta alles. Läki näitame seda tüdrukutele!“
Aga manny ei suutnud autot ümber keerata ja põrutas sellega lõpuks punase fooritule all ühele veoautole otsa. Hüppasime välja ja jooksime minema, jättes tublisti mõlkis auto veoki selja taha känkrasse.
Manny oli minu moodi poiss. Ma ei osanud ette arvata, mis õudne saatus teda ees ootas.
(sellest räägin hiljem)

Igaks päevaks jätkus pööraseid seiklusi. Ööd muutusid aina hullemaks. Ühel õhtul peatasid Tico ja neli poissi ühe naise, kes koju liikus. Nad haarasid ta kinni ja vedasid parki, kus nad viiekesti igaüks kaks korda temaga magasid. Hiljem püüdis Tico naise püksirihmaga surnuks kägistada. Hiljem tundis naine ta politseis ära ja Tico sai 12 aastat vanglakaristust.
Kaks nädalat hiljem tabasime kuuekesi ühe noore poisi Hell Burnerite mättalt. Me piirasime ta sisse ja lõime pikali maha. Mina ärritasin teda noaga, klõpsutades seda ta kõri vastas ja sikutades ta nööpe. Ta lõi mul noa käest maha ja ennem, kui ma arugi sain oli Boss sell noa haaranud ja lõikas poisile näkku. Poiss ei suutnud mitte midagi lausuda, kui Boss talt särki seljast rebis ja sinna suure H.B. maalis. „See õpetab sind mitte ronima Hell Burnerite mättale!“ütles ta. Poiss jäi verisena kõnniteele.

Iga päev oli ajakirjade esilehtedel lood tapmistest. Paljud varusid oma akendele trellid, isegi viienda korruse akendel olid need ning kellel oli aed, võttis kurja koera. Jõuke tekkis aina juurde ning varsti saime teda, et politseinikud keelasid tüdrukuid läbi otsida, nii andsime kõik oma relvad nende kätte ja kui mõni politsei mind läbiotsimiseks kinni pidas, karjusid tüdrukud : „Räpane Kits ! Jäta ta rahule ! Ta on niigi puhas. Miks sa mind ei käpi ja siis mina lasen su vanglasse panna. Kuule võmm, tahad mulle käsi külge ajada ? Lase käia!“
Samal suvel õppisime valmistama püsse, mis 22-millimeetriste kuulidega tulistasid.

Ei kulunud palju aega, kui ma taipasin, kui kardetud Hell Burnerid tegelikult on ja et mina olen omandanud verejanulise röövli kuulsuse. Tundsin sellisest tunnustusest suurimat rahulolu.

uus osa: http://www.rate.ee/blog/1348938/pain-6