Nüüd siin kolmas kaua oodatud osa. Võtsin kuulda teie soovitusi ning panin juttu rohkem otsekõnet. Loodan, et meeldib !

Eelmises osas: Aastad möödusid tohutult kiiresti. Ma sain viisteist. Ühel õhtul kolasin Londoni ohtlikumal tänaval ning sain nuga. Ma sattusin haiglasse ning seal töötas öises vahetuses mu tädi. Ta lapsendas mu ning me kolisime Londoni teisse otsa. Kuid viha, oli mu sees liiga tugev ning lasin ennast sellel juhtida. Ühel õhtul läksin ma kohta, kus mind pussitati ning leidsin sealt oma kirjeldustele vastava kamba. Mind võeti kinni, sest kaotasin valvsuse. Aga minu kahjuks või õnneks jõudis kamba boss sündmuskohale üsna kiiresti ning viskas mulle täpse aadressi, kuhu ma järgmine päev minema pidin.

Koju liikudes ei mõistnud, mis nüüd toimunud on. Kuhu ma ennast jälle seganud olen ? Mul hakkas ootamatult paha. Pea käis ringi ning tundsin, et olen kohe kokku kukkumas. Üle pika aja ma kartsin homset ning tulevikku. Liikusin tundmatutel teedel ega teadnud kuhu need viivad, aga koheselt mõistsin, et tagasiteed enam ei ole. Olen oma sillad põletanud ning nüüd tuleb rüütelikult edasi minna ja pea püsti hoida. Mõtiskluse käigus koperdasin mingi maja trepi vastu, tõstsin silmad maast ning märkasin, et see trepp oli kõike muud kui võõras, olin koju jõudnud.

Terve öö otsa vedelesin lihtsalt pikali ning mõtlesin oma elu üle järgi, sest homnepäev võis mulle saatuslikuks saada. Hommikul kell kaheksa lamasin ikka voodis ning tädi tuli mind ülesse ajama, et ma kooli jõuaksin. Ma teadsin, et ta hoolib minust, kuid nagu te teate, olin täis vihkamist ning see liikus aina sügavamale. Hakkasin ka tädi vihkama, kes mind vanglast ja halvast elust päästis, sest elu, mis on ajendatud vihkamisele ja hirmust, pole ruumi kellelegi peale iseenda. Mõistsin, et vihkan kõiki, tädi kaasa arvatud. Ta esindas siiski headust ja kui ta muretsema hakkas, et ma kooli ei lähe ja õhtul hilja ringi hulkusin, otsustasin tema juurest varem või hiljem ära minna, pealegi oleksin saanud ise hakkama, sest mul oli ema antud 10 tuhat naela alles. Mulle tuli meelde kutse ning silmapilkselt olin voodist väljas ning riides. Keerasin ukse lukku ning asusin teele.

Ma teadsin, kus see koht asub ja seega jõudsin väga kiiresti kohale. Sihtkohale lähedal pöörasin kõrvale tänavasse ning ühe mitmekorruselise maja ees ootaski mind üks poiss, ta tutvustas ennast ja me astusime sisse. Ma kõndisin Tico järel selle maja trepialusest keldrisse. Alguses ei suutnud mu silmad nõrga valgusega harjuda, kuid ajapikku hakkasin eristama kehasid, mis õrna muusika taktis liikusid. Me kõndisime neist mööda kuniks jõudsime kõige kaugema seina äärde. Ma märkasin, et peale minu on seal veel üks poiss, kes oli ka sinna kutsutud. Boss viskas kaks tibi enda sülest maha ning tervitas mind üllatavalt soojalt. Nüüd olin peaaegu kõik oma sillad põletanud ning vaenlase pessa sattunud, aga kõigele vaatamata ma ei kartnud. Korrutasin endale, et tulgu mis tuleb. Ukse juurest liikus meie poole üks tüdruk. Tal oli seljas must miniseelik, võrk-sukad, tikk-kontsad, punane nahkjakk, mingi kirju rätt kaelas ning teine hoidmas hobusesaba, mis ägedalt kiikus, kui ta sammudes meie poole liikus. Tal oli väike kolmnurkne nägu, millel ei olnud kuigi palju meiki. Ta oli korraga kaunitar ning koletis ja mulle tundus, et mu süda nuttis, sest ta oli kõige kenam olemus, keda ma näinud olin. Ta asutus mu juurde ning küsis, et kes sina veel oled ning Tico vastas minu eest, et ta on mu sõber ja ta on julge tüüp, seega anname talle võimaluse kambaga liituda. Tibi tegi üllatunud silmad ning lausus siis, et varsti oled üks meie seast, selge. Ma tundsin, et hakkan värisema, kui tibi uuesti minu poole pöördus. „ Võin nii, oled meil julge poiss jah, aga vaatame, kui julge sa tantsuplatsil oled.“ See oli mu elu esimene tants ja ma olin umbes kuusteist. Kui aus olla, siis oli mul üpriski häbi, sest ma ei osanud tantsida ning mul oli tunne, et hirmutan kõik tantsuplatsilt ära aga tundub, et tibi see ei kõigutanud, sest ta tantsis ning hõõrutas ennast mu vastu. Tüdruku liigutamine hakkas mind erutama, ta oli soe ja ma tundsin iga ta liigutust, sest ta liibus tihedalt vastu mu keha. Libistasin käe ta nahkjaki alla seljale ja surusin ta tugevalt enda vastu. Kuulsin, et ta oigas midagi, aga ei kuulnud õieti mida ning see andis mulle hoogu juurde ning ma panin käe kaenla alt ümber tüdruku keha. Järsku kukkus ta kätega rabelema, ning karjus, et mida sa teed, ma ei kuulu sulle, lõpeta ära, muidu kaeban su peale. Manny kuulis vist seda, sest ta tõusis väga järsku ülesse ning võttis suuna meie poole. Ta näos oli veider pilk, sellist polnud ma tal veel ees näinud. Samas ega see imelik polnud, sest ma ei teadnud teda üldse. Tegelikult, ma ei teadnud mitte kedagi sellest seltskonnast, olin ainult nimesid kuulnud aga nägu nendega kokku ei viinud. Minu juurde jõudes lõid ta silmad sädemeid. Järsku pööras ta selja ning viipas ühele poisile, et ta meie juurde tuleks. „Tere, mina olen Carlos. Hell Burnerite asepresident ning Boss, keda sa juba kohanud oled on president“ Lausus poiss ning tõstis käe, et tervitada, ulatasin talle arglikult oma käe ning nii me raputasime üksteise käsi. Ma olin Hell Burneritest varem kuulnud, aga polnud mitte ühtegi neist kohanud. Kuid nüüd on terve kamp mu ümber.
Ootamatult ei kuskilt ilmus Boss : „ No nii, oot, mis su nimi üldse on ?“
„Carl,“ vastasin.
„ Selge. Sa tahad meiega liituda?“
„Mul pole teist valikut, seega jah.“
Boss pööras selja ning kutsus Carlose.
„Selleks pead ennast tõestama. Selle jaoks on meil kaks meetodit, et kindlaks teha, kas sa sobib meie kampa. Esimene on see, et sa seisad paigal, kuni üks meie parematest kuttidest sind kolgib , või seisad seina ääres ning ootad, mil keegi sind noaga viskab, aga kui sa kummagi eest ära jooksed, siis ei luba me sul jõuguga ühineda. See poiss, kes ennem sind tuli ütleb, et ta on tugev. Vaatame kui tugev ta on ning siis vaatame, kui tugev sina tegelikult oled.“ Seletas Carlos.
Vaatasin ümbernurga ning nägin seda poissi uuesti. Ta oli kuskil neljateistkümneaastane, vistrikulise näoga ning suure musta juuksepahmakaga. Seljas olid tal valge teesärk ning määrdunud sinised teksad. Mulle tundus, et olen seda poissi varem koolis näinud, aga ei olnud kindel, sest ta oli minust noorem.
Umbes kolmkümmend poissi ning tüdrukut jälgisid põnevusega vaatemängu. Kogu asja juhtis Carlos. Ta käskis põranda vabaks teha ning nad kõik võtsid koha sisse seina ääres. Poisikesel kästi seljaga vastu paljast seina seista. Carlos seisis poisi ees puss käes. Hõbedane tera helkimas hämaras valguses.
„Ma pööran ringi ning astun kolmkümmend sammu seina juurde ning Sina poiss ei liigu paigast, sest väidad, et oled kõva mees. No teeme siis selgeks kui kõva mees sa siis tegelikult oled“ rääkis Carlos. „Nüüd, ma liigun kolmkümmend sammu ning pööran ümber ja viskan noa ning, kui sa pead alla ei lase või jooksu ei pane, siis oled kõva mees ja võid Hellburneritega liituda aga, kui sa kumbagi neist teed, oled põdik. Selge“ Väike poiss noogutas. „Üks asi veel, ennem kui ma noa teele lasen. Kui sa peaksid vedelaks lööma, siis siia kanti ära enam kunagi nägu näita, sest muidu me laseme su verest tühjaks“ Olukord muutus väga pingeliseks, kui Carlos hakkas seina poole liikuma. Rahvas luges ühes rütmis ta samme. Mõned vedasid kihla, kas poiss lööb araks või mitte. Kõik oli peapeale keeratud. Need kolmkümmend sammu venisid nagu jalakäija jääl. Mul hakkas väga palav, sest temperatuur oli ulatunud kõrgustesse. Poisid ja tüdrukud hakkasid plaksutama: „ Las käia, Las käia!“ Hüüdsid nad Carlosele nagu ühest suust. „ Anna tulla, Carlos ! Lase ta verest tühjaks. Viska nuga silma !“ karjusid nad. Väike poiss kössitas seina ääres ning tema silmadest paistis hirm. Ta püüdis igati vapper olla. Ma uskusin millegi pärast, et ta lööb araks. Ta käed olid kangelt ta keha kõrval, käed rusikas ning oli näost kaame. „ Kakskümmend kaheksa … kakskümmend üheksa … kolmkümmend“ Luges Carlos koos teistega ning pöördus ja saatis noa teele. Kõigi silmad särasid. Poisike hakkas kartma ning tõmbas pea alla. „ Põdik, Põdik, Põdik“Karjusid kõik koos ning näitasid põnnile näpuga. Carlos oli maruvihane. Talle ei meeldinud see üldse. Ta tõstis vihaselt poisi käed ülesse ning virutas hoogsalt hõbedase tera poisi kaenlaauku. Poiss võpatas ning ta valge särk muutus verest punaseks. Nuga poisi ihust välja tõmmates lausus ta, et on ka vasakukäeline ning virutas poisile noaga ka vasakusse kaenlaauku. Poiss langes hingedult põrandale, hoides halastamatult oma torgitud lihast kinni. Ta oli üleni erepunase verega koos. „ Visake ta välja !“ käratas Carlos. Kaks poissi astusid ette ning tirisid poisi püsti. Poiss viskas pea selga ning kisendas valust, kui nad ta käsi raputasid. Poiss karjus valust, kuid Carlos vaigistas ta oma käega, kui nad ta tänavale viskasid.
Pärast seda pöördus Carlos näoga minu poole : „ Kes on järgmine ?“ küsis ta irvitades. Kui aus olla siis ma ei kartnud, sest ma isegi nautisin seda veretööd. Kogu see vere nägemine tekitas minus põnevust ja süstis uut energiat ning tegi pööraseks ja ajas isegi naerma. Mulle meenus, et Carlos andis valida kahe variandi vahel ning antud hetkel oli teine see parem, sest Carlos oli ikka veel vihane ning ta oleks kindlasti hea meelega mu pihta noa visanud. Seega valisin peksmise variandi. „ Manny, nüüd on sinu kord“ Ütles Carlos. Ma jälgisin, kuidas see suur lihamägi mu poole liikus, rusikad soojas ning silmis kullipilk. Teadsin, et pean tugev olema ning selle peksu välja kannatama, aga igal juhul Manny mulle ei halasta, sest ta oli juba algusest pihta mu peale hammast ihunud. Aga alla ma ei anna, korrutasin endale, sest need inimesed ongi ainult mängu peal väljas , ennem kannatan kuni viimase hingetõmbeni, aga argpüks ma ei ole. „ Carl !“ Hüüdis Manny, aga ma ei jõudnudki ennast pöörata, kui juba valus valu mu sisikonda rebis, ta oli mulle käega selga löönud. Valu oli läbilõikav. Tundsin, et kaotan varsti valu pärast meelemärkuse. Kuid ootamatult lõi ta mind näkku. Ninast hakkas tohutu ojana verd voolama. Nüüd on lõpp, kartsin. Tundus, et igalt poolt tuli mu vastu jalahoope ning tundus, et vahepeal oli mind peksmas rohkem, kui üks poiss, sest keegi hoidis mul juustest ning peksis pead vastu maad. Siis valgus kadus ja rohkem ei mäletanud ma midagi.

Veidi aega hiljem ärkasin sellest, et keegi mind raputas ja kätega vastu põski lõi. Kuulsin, kuidas keegi ütles : „ Hei, ärka ülesse !“Püüdsin pilguga midagi eristada, aga kõik tundus kuidagi pime, nägin ainult lage. Tõmbasin käega üle oma näo ning tundsin oma nahal verd. Olin üleni sellega koos. Vaatasin ülesse ning nägin Manny nägu. Ootamatult oli kogu mu raev tagasi ning ma hakkasin teda vandudes ja karjudesjalgadega peksma. Kuid keegi haaras mul jalgades ja surus vastu põrandat. Boss kummardus naerdes minu kohale.
„ Sa oled meie mees, Carl. Sind saab kasutada. Sa võid olla mis tahes, aga põdik sa ei ole. See on kindel. Võta !“ See oli 32ne revolver. „ Sa oled Hell Burner, Carl, Hell Burner.“

uus osa: http://www.rate.ee/blog/1258391/pain-4