" Ma armastan sind . Mitte miski ei suuda meid lahutada ! " ütlesid . " Ma armastan sind ka . " vastasin sulle ning me võtsime käest kinni ning kõndisime edasi , järsku kuulsime , et meie seljatagant sõitis üks auto väga kiirel hool meie poole ning kaotas juhitavuse. Järgmisel hetkel tundsin , kuidas me lumele kukkusime ning kuidas käis suur mats ning hiljem kuulsin kiirabi ja politsei sireene . Tundsin ka , kuidas meie käed lahti tehti , tahtsin silmi lahti teha ja öelda , et laske mind lahti , laske mul olla temaga , kuid ma ei suutnud . Mis minuga toimub ? Miks ma ei suuda silmi avada ? Miks ma oma jalgu ei tunne ? Kus ta on ? On temaga kõik korras ? Kus ma olen üldse ? käisid mu peast küsimused läbi . Edasi oli must auk , ma ei tea mis edasi sai , aga kui ma ärkasin , olin ma haiglas , mul oli küljes palju voolikuid ja värke , kuid ma ei näinud Sind kuskil . Nägin palati nurgas , diivanil oma venda . " Mis juhtus ? Kus ta on ? " küsisin . " Rahune maha õeke , ta on heas ja turvalises paigas . Teile sõitis mingi auto otsa , sa oled nii juba 2 kuud olnud , kuid nüüd õnneks ärkasid , täna oleks muidu juhe välja tõmmatud , sellepärast ma siin ka olengi . Tahtsin hüvasti jätta , aga vedas , sa ärkasid . " rääkisid ja hakkasid kallistama mind . " HEAS JA TURVALISES PAIGAS ? TA ON SURNUD ? "karjusin üle palati . " Ma ei tea , ta on ka koomas , ning ta juhe tõmmatakse välja , nädalapärast . " rääkisid kurvalt .

Nüüd on sellest möödas juba aasta . Sa surid ning ma jäin üksi . Ma ei käinud enam väljas ( välja arvatud see , et Su haual käisin ) , isegi kooli jätsin pooleli . Söön väga vähe ning mu välimus on tunduvalt muutunud , ma olen näost koguaeg kahvatu , kannan musta ( eii , ma pole emo , ega midagi sellist ) , olen pidevalt masenduses , silmad on nutmisest punased . Kõik muretsevad mu pärast , kuid ma ei tee sellest välja . Ma vihkan , kui mind haletsetakse , täpselt nagu ma oleks mingi titt , kes ei saaks ise asjadega hakkama . Parasjagu kõnnin ma su hauale , kus käin iga päev . Räägin Sinuga , jah , räägin , paljud peavad mind vist hulluks , kuid las nad siis peavad . Mul on suht ükskõik . Minujaoks on põhiline , et me oleme koos , varsti oleme päriselt jälle koos . Aga enne ma alla ei anna , kui ta teenitud karistuse saab , et ta mu sandistas , kuid mis peamine , et ta võttis mult mu KÕIGE KALLIMA inimese ! Ma ei puhka enne , kui ta istub igavesti trellide taga , või on surnud . Olgu siis see mu viimane tegu . Tõenäoliselt nii ka on . " Ma tulen varsti su juurde kallis , ma luban seda . Aga enne ma ei puhka, kui ta on oma karistuse saanud . Olgu see siis kasvõi mu viimane tegu " sosistasin vaikselt , su haua juures maas istudes . Tõin sulle meie lemmik lilli , kollaseid roose . Meenutasin parasjagu häid aegu , kui kuulsin , et keegi on mu seljataga . Pöörasin end ümber ning nägin teda , teda, kes su tappis , teda kes mu sandistas . Ma küsisin " Mida sa siint tahad ? Mida sa siit otsid ? Tulid mind samuti tapma ? Ei piisanud sellest , et sa mu KÕIGE KALLIMA INIMESE TAPSID NING MINU SANDISTASID ? " karjudes . Ma olin vihane , tõesti vihane . " Eii , ma tulin andeks paluma . " vastasid rahulikult . " ANDEKS PALUMA ? NATUKE LIIGA HILJA EI OLE VÕI ?! VAATA MIDA SA TEINUD OLED ! SA OLED MU ELU ÄRA RIKKUNUD! MA EI PUHKA ENNE , KUI SA OLED OMA KARISTUSE SAANUD . USU MIND !! " karjusin nüüd veel kõvemini . Sa ehmusid ning jooksid minema . " Täna ma teen seda , juba õigepea me kohtume . Armastan sind ! " laususin ning jooksin talle järgi . " OOOTA ! " hüüdsin sulle järgi . Sa jäid seisma ning ootasid mind . Ma ütlesin , et " Saame täna kell 23:45 kollases kokku . " Sa ütlesid vaid "heaküll " ning lahkusid . " Vaata et siis kohal oled , ÜKSI ! " hüüdsin veel järgi , ning seadsin sammud maja poole, mida nimetan koduks .

* kell 23:30 *
Hakkan sättima vaikselt . Kirjutan vanematele kirja , kus seisab :

Andke andeks kallis Ema , Isa ja Venna , kuid ma ei suuda ilma Temata . Ta oli mu elu , ning mul ei ole ilma temata mõtet enam edasi elada . Inimene, kes mulle , meile nii tegi , saab täna oma karistuse . Ja peale seda lähen ma sinna , kus on Tema , mu elu , mu päiksekiir .

Teie J.
PS : Jään teid igatsema , ning vaatan teid koguaeg sealt ülevalt .

Loen siis selle veelkord läbi ning asetan lauale . Vahetan riided ning võtan relvakapist revolvri. Me käisime isaga koguaeg lasketiirus , seega oskan ma seda väga hästi kasutada . Peidan siis ilusti püstoli ära ning hakkan kollase poole kõndima . See on peaaegu metsa sees , niiet seal sellisel kella ajal inimesi ei käi . Näen juba kaugelt, et sa seal oled . Kõnnin siis veel lähemale , ning ütlen " Ma ütlesin , et sa saad oma karistuse ! " ning võtsin relva välja ja kõlas lask ning sa kukkusid elutult maha . " Nüüd tulen ma sinu juurde rahus , mu kallike . " laususin rahulikult ning vajutasin päästikut . Kõlas järjekordne lask ning ka mina vajusin elutult maha , tundsin , kuidas keha külmaks muutus ning pilt silme ees mustaks läks . Mul oli valus kuid ma ei hoolinud sellest . Ma sain ju Sinu juurde , kus on hea . Sinu juurde , keda ma armastan . Ning nüüüd ei lahuta meid enam mitte miski !

* Järgmine päev uudistes *

" Leiti kollasest putkast kaks noorukit , üks 15 aastane tütarlaps ning 17 aastane noormees . Mõlemad olid maha lastud . Sõrmejäljed kuulusid tütarlapsele . Seega on versioon selline : tütarlaps lasi maha noormehe ning seejärel enda . Põhjused on selgitamisel veel . Sügav kaastunne perele ja lähedastele ! " kuulsite te . Mu vend jooksis minu tuppa ning leidis laualt selle kirja , jooksis alla tagasi ja näitas seda Emale ja Isale . Te hakkasite nutma ning helistasite politseisse , et sellest teada anda .

THE END of the story

Lubię to! 6