Mäletad, kuidas sa naeratasid mulle esimest korda? Mina istusin pingil, sina istusid ukse juures ja naeratasid. Selles naeratuses oli midagi mis jäi. Sa meeldisid mulle, ma otsisin sind kõkjalt, paljud pidasid mind veidi rumalaks, aga ma otsisin sind ikka ja leidsin. Kas võib olla veel suuremat õnne, kui teineteise leidmine? Siis ma märkasin, et sa naeratad teistele samuti kui mulle. Sellest ajast sai sinu naeratus mulle hoopis teistsuguseks, selles oli nagu pettumust. Pettus läbi naeratuse, mille ma vaid endale määratuks mõtlesin.

Lubię to! 2