Kingin end kivile maantee tolmus -
võta mind enese rüppe,
kaitse mind kiivalt ja ütle:
"Vaid mõttetu hetk on kõik olnu."

Viskan end vihule vikerkaares.
Haara mind värvidepagasi',
ära kunagi peegelda tagasi,
et sinusse jäädavalt jääksin ma alles.

Annan end aatomioks liivateras,
kõrbes et eksiksin ära ma,
haledalt väikse ja vabana.
Nii tunnetaks piire ja ruumitust kehas.

Soovin end öiseks sirtsude sirinaks.
Võtke ja laulge mind
kuni teil üks on hing,
et tundma ma õpiksin vaikuse helinat.

Lausun end luuleks poeedi suul,
levides kõnes ja kirjas,
aastaid seistes virnas,
katkiseid südameid jahutav hingetuul.

Loksun end laineks Atlandi ookeanis,
silmapilkude kaupa
sulanduks, eralduks, jaotuks,
kogeksin identiteeditut looklemist.

Saadan end sooviks su südames,
igavest' täitmatuks jäädes,
kõlades ikka su hääles,
et soovid olla sa pühamees.

üles

Lubię to! 1