Vikerkaarevarjuline öö
kastepiisakirju kahvatu kuu
ripub keset musta sügavikku
kiired kleepuvad silmisse
kõrvad upuvad ööhäälte meres
igavesti endasse ujuv pimedus
kohiseb meeletult vabiseb lõputult
selles salasünges ilus
seisavad sinkjasroheliste tüvedega seedrid
nägemata kõrgemale oma okstest -
nende silmapiir piirdubki okstealuste ohtudega
kuukuma kastesel rohul
tekitab neis vaid aimamatut hirmu
millegi kõrgema ees
ja kui kord mõni halastav öölind
laskub nende uhketele lokkidele pisut puhkama
ja räägib kurvast kuust kusagil kaugel
siis nad kuulavad seda kui ilusat muinasjuttu
mida polegi tarvis uskuda...

Lubię to!