Miks me teeme alati kõik palju raskemaks, kui asjad tegelikult on? Miks me otsime tagamõtteid ka sealt, kus teame neid mitte olevat? Miks küsime, kui vastusest ei olene tegelikult mitte midagi? Miks valetame ja varjame, kui teame, et tõde ja ausus on tähtsaimad ning tulevad alati lõpuks välja? Miks süüdistame tihti enda vigades teisi, sest ei suuda enda valesid tegusid tunnistada? Miks käitume vahel halvasti inimestega, kes meist hoolivad? Miks teeme haiget inimestele, kes meile vaid parimat soovivad? Ning miks tunneme end halvasti peale iga viga, kui teame, et vead on elu loomulik osa?
Miks me ei võiks elada lihtsalt? Miks me ei võiks võtta asju nii, nagu need on? Miks me ei võiks olla vait hetkedel, mil teame, et nii on parem? Miks me ei võiks alati käituda endale kallite inimestega nii, nagu nad seda väärivad? Ja miks, miks me ei võiks elada kahetsusteta ning mõelda enda elule tagasivaadates positiivselt, tunda, et kui kõiki minevikutegusid, olgu nad siis head või halvad, ei oleks olnud, ei saaks me nüüdseks mitte kuidagi olla need, kes me oleme?

Lubię to! 2