"Ma pole nagu sina, kes võib terve maailmaga silmitsi seista ja võita. Ma ei julge elule otsa vaadata, ma heietan oma mälestusi, elan ome unenägudemaailmas, ma põgenen reaalsuse eest. Mitte nagu sina, sina, kes sa oled nii vapper!"
Tookord ma ei uskunud sind, ma naeratasin sulle võluvalt ja juhtisin jutu osavalt endale, sest ei kannatanud kunagi kaua kõnelusi mille peateemaks polnud ma ise.
Kui rumal ma olin! Ma ei näinud kunagi su tõelist olemust.
Aga nüüd, kui nii palju aastaid on möödas...
Sul oli õigus, sul oli nii õigus,papljudes asjades, milles mina eksisin.
Me ei saanud kunagi õnnelikuks, kuigi alguses ma uskusin et saame, oma lapsikus tahtes saaa kõike mida tahan. Ma saingi kõik mida tahtsin, aga ... ma ei teadnud, et tegelikult ma sind ei tahtnud.
Kui ma oleksin targem olnud, siis poleks ma sind armastanud. Meie olemused on siiski nii teistsugused.
Me oleme nii erinevad...
 

Lubię to! 2