... "Oih, vabandust!" sõnab noormees, kes mulle otsa kõndis, ma saadan talle hävitava pilgu. Alles siis vaatab ta mulle otsa. Äratundmine. "Kurat!" kisendab mu mõistus, kuid suu ütleb ainult: "Vahet pole!" Hetk hiljem kõnnin juba eemale, ta vaatab mulle järgi, ma tean seda. Mul on meelest läinud, kuhu ma minema pidin, ma keeran suvalisele tänavale, toetun vastu seina ja hingan sügavalt sisse. Mulle ei mahu absoluutselt pähe, et ma suutsin TEMAGA kokku joosta, see pole lihtsalt võimalik. Mõne hetke pärast ma rahunen, milleks närvi minna selle tühise asja pärast.

    Ma otsustan koju minna, kuid enne seda käin veel poes. Pool tundi on möödas. Ma keeran oma korteri ust lukust lahti ning siis sisenen tuppa, lukustades ukse enda järel. Kõnnin enda tuppa, viskan koti hooletult laua peale ning panen arvuti tööle. Nii, kui mu MSN sisse end logib, kirjutab mu sõbranna, võiks mainida, isegi, et parim sõbranna: "Hei, Bitch! Mul on sulle üks lahe pilt." Muigan ning kirjutan vastu, et ta mulle selle saadaks. Muidugi saatis ta selle mulle, pildile oli kirjutatud: "Bitches Hate Me, But Their Mans Want Me!" Ma hakkasin selle pildi peale naerma, nii Laura moodi. Ma ei viitsi talle midagi vastu kirjutada, login MSN'ist välja ja võtan oma mobiili, et Laurale helistada, kuid ma jäin hiljaks, tema helistas mulle. Ma võtsin vastu, kuulasin ning lõpetasin kõne, kuid enne seda andsin lubaduse, et lähen temaga õhtul klubisse.

    Peegli ees keerutan end, vaatan, kuidas ma välja näen. Muigega tunnistan endale, et ma näen kõige ilusam välja, raudselt. Korraks vaatan veel peeglisse, ma kiljatan. Ma nägin end, sellisena nagu ma nelja aasta eest olin, kui ma teises linnas elasin teises linnas, suhtlesin teiste inimestega ja olin hoopis teistsugune. Mul olid mu blondid juuksed ja sinised silmad, kuid ma olin üldises mõttes teistsugune, ma olin sõbralik, kuid mu välimus oli kole, võiks öelda, et ma vihkasin tookord oma välimust, vihkan siiamaani, et ma kunagi olin selline nagu ma olin. "Hei, musi. Hakkame käima?" kõlab mu mõtetes selle sama kuti küsimus, keda ma täna nägin, tema nimi on Silver. Ma olin tollel hetkel kõige õnnelikum üleüldse, kuid mul polnud õrna aimugi, et ma olin kõigest üks kihlvedu. Ta kasutas mind ära, julmalt. Ma olin nii loll, nii kuradi loll! Peale seda kolisin ma ära, ma otsustasin muutuda ja ma muutusingi. Sel hetkel ma taipasin, mida ma tegema pean. Ma teadsin, et see on julm, kuid hetkel ei hoolinud ma millestki, ma vajasin oma kättemaksu.

    Tund hiljem olime Lauraga klubis, tantsisime ja jõime. "Küll on tore 21 olla, eks!" karjus sõbranna mulle kõrva, et ma ikka kuulaks. "Muidugi!" vastasin talle samal viisil. Hetk hiljem silmasin ma vägagi tuttavat kutti baarileti juures istumas. "Ma käin korra ära!" karjun Laurale, vastuseks ta noogutab.

    "Hei!" istun ma tema kõrvale. Ta vaatab mind, naeratab ning tellib meile joogi. "Pole sind ammu näinud, sa oled muutunud," sõnab Silver. Ma saan aru, et ta on täis, ta õgib mind pilguga. Kergitan üht kulmu ning sõnan mesimagusa häälega: "Kuid sina oled endiselt sama ilus, kui alati." Mõlemad naerame
.
    Kuu aega hiljem palub Silver mu kätt. Ma olen nõus temaga abielluma. Pulmad pidid toimuma poole aasta pärast.  Samal õhtul, kui Silver mu kätt palus, tuli Laura minu poole. Ma jutustasin talle sellest. "Carry, sa oled ikka täielik mõrd!" ütles ta mulle ning me mõlemad naersime.

    Pool aastat möödus kiiresti, ma käitusin täpselt samamoodi nagu alati, kuid Silver oli see, kes sõrkis mul järel nagu kutsikas. "Armunud!" irvitasime alati Lauraga. Pulma olid kutsutud ka meie vanad koolikaaslased, kõik olid üllatunud, et MINA olen abiellumas Silveriga. Enne, kui ma peaks oma jaatava vastuse ütlema, vaatan ma taha, Laura irvitab, ma pilgutan silma ning naeratan. Ma olen armunud, kuid mitte Silverisse. "Kallis, sa pead vastama!" kuulen ma oma "armastatu", Silveri, häält. Ma hakkan naerma: "Vabandage väga, ma ei tea, miks ma seda üldse teen. Ma ei armasta sind, Silver, ja kohe kindlasti ei abiellu ma selle mõlakaga, kes mulle kunagi nii palju haiget tegi." Peale neid sõnu keeran ma otsa ringi ning sammun õela naeratusega kirikust välja.

    Kiriku ees ootab mind Kaspar, see mees, kelle pärast oleks ma valmis muutuma ning kõigile teistele kindla EI ütlema. Istun tema autosse ja me sõidame minema. Ma tean, et ma tegin selle otsusega Silverile väga palju haiget, võib-olla polnud ta seda kõike ära teeninud, kuid kui aus olla, siis mind ei kõigutanud see mitte grammigi. Auto istudes heliseb mu mobiil, Laura helistab. Ma kuulen, kuidas ta irvitab ning sõnab mulle: "Well done, Bitch!"

Lubię to! 3