Mures vanaema saadab ausa-eestlase-asja ajamise eest vanglas istuvale pojapojale kirja, kus muretseb läheneva sügise pärast ja räägib, et kartulid vaja maast üles võtta, aga pole keskit, kes asja ära teeks.

Tahab, et pojapoeg küsiks, äkki vanglajuhid lasevad nädalaks koju, et saaks ikka tuhli üles võtta. Saab siis mõne päeva pärast pojapojalt vastuse: "Kallis vanaema, küsisin, ei lasta koju. Aga kui sa kellegi leiad, kes kartuli üles võtab, siis ärge väga sügavalt kaevake, mul on põllul mitu relva peidus. Pojapoeg".

Nädala pärast tuleb vanglasse uus kiri: "Hea poju, mingid mehed käisid siin, ütlesid, et kaitsepolitseist. Kaevasid kogu kartulisaagi üles, aga mingeid relvasid ei leidnud."

Sellele järgneb pojapoja vastus: "Aitasin millega sain. Pojapoeg"

Lubię to!