Siin on siis tõene ning ilustamata versioon selle kohta, miks hõõglambid
välja suretati. Üllatuslikult polegi süüdi mitte energeetikud, vaid
füüsikud.
Noh ja matemaatikud. Ja mõningasel määral ka politseinikud.
Aga lühidalt on lugu järgmine.

Ühe suurema kaliibriga sümpoosiumi lõppedes juhtusid ühes hotellitoas
koos napsi võtma kolm teaduste doktorit: kaks füüsikut ja matemaatik.
Kõik meesterahvad. Istuvad, vestlevad intelligentselt ja siis korraga
põleb laelamp sirinaga läbi.
Kuna aga ainsa valgusallikata kiskus atmosfäär sellise seltskonna jaoks
pisut perversselt romantiliseks, helistati, kuhu vaja.

Tuli tunkedes mees, vabandas, ronis jalgupidi toolile (kingad võttis
enne jalast), kruttis vana pirni välja, ulatas selle füüsikule, kes
selle õrnalt lauale pani, siis kruvis remondimees tunketaskust võetud
uue ja toimiva asemele, ronis tooli pealt alla, pani kingad jalga,
soovis doktoritele kena olemist ja lahkus.

Matemaatik soojendab paksu põhjaga konjakiklaasi kahe peo vahel ja küsib
topsivendadelt, ise peaga laua poole rehmates – "Aga kas te teadsite,
et kui lambipirn suhu toppida, niiet sokkel väljaspoole jääb, siis kätte
seda sealt enam ei saa?" Mõlemad füüsikud elavnevad ja kinnitavad, et
see on kahtlemata linnalegend ja füüsikaliselt nonsens – kui sisse läheb
ja vahepeal mass ja ruumala ei muutu etc etc – peab ka välja tulema!
Ilmselt on oma roll ka joodud konjakil, et üks füüsikutest kahmab laua
pealt läbipõlenud pirni ja lükkab selle endale suhu. Välja aga see sealt
enam ei tule (kontrollitud ja teaduslik fakt!).

Paus. Tellitakse takso ja sõidetakse traumapunkti. Taksojuht kõõritab
peeglist pirniga venda, aga küsida midagi ei julge. Jõuavad
traumapunkti. Algul ei saa vastuvõtus valveõde mitte millesti aru, sest
need kaks, kes rääkida saavad, räägivad korraga. Lõpuks näitavad talle
kannatanut. Naerukrampides väänlev õde ei ole muuks suuteline, kui
viipab neile ebamääraselt kirurgi kabineti suuna kätte. Kirurg on
ilmselt elunäinud mees, vajutab raksatusega lambiga vennikese kuklal
mingeid punkte, suu läheb veel rohkem pärani ja lamp tuleb välja. Ainult
pea on veidralt kuklas ning suu ei lähe kinni. Kirurg rahustab
kolmikut, et nii peabki olema - reflektoorsete retseptorite ajutine
paralüüs etc etc: 30-40 minuti pärast taastub kogu motoorika täies
mahus, tüsistusi pole kunagi.

Lahkuvad, istuvad taksosse. Teine füüsik keerutab eemaldatud pirni käes:
„No ei ole selline asi võimalik” Ja lükkab lambi endale suhu. Takso
keerab ringi, sisenevad traumapunkti, tõstavad valveõe põrandalt üles,
lähevad kirurgi juurde, kes vilunult kukla kallal raksutades annab neile
ühtlasi teada, mida ta arvab idikatest, kes endale öösiti lambipirne
suhu topivad, võtavad pirni kaasa ja lahkuvad.

Taksojuht kõõritab kahte pärani lõugadega venda tagaistmel ja söandab
lõpuks küsida, et milles asi. Matemaatik seletab. Kougib isegi pirni
taskust välja. Taksojuht ei usu.... Keeravad takso ringi, sõidavad
traumapunkti. Õde ei anna sedakorda enam sellevõrragi rahustada, et ta
iseseisvalt püsti püsiks. Kirurg eemaldab taksojuhi suust lambi ja lööb
selle kanna all puruks sõnadega:” Muidu raisk jäätegi mul siin hommikuni
käima!”

Sõidavad tagasi hotelli poole. Et taksojuhi pea on pärani lõugade tõttu
kuklas, siis märkimisväärset kiirust ta muidugi arendada ei saa.
Politseijaoskonnale liginedes äratab teosammul liikuv takso aga
kõnniteel suitsetava mundrikandja tähelepanu ja see viipab käskivalt
auto seisma.
Kummardub, vaatab autosse ja küsib: „Ja kuhu sa neid imbetsille vead???”
Ainuke, kes rääkida saab, on matemaatik ja see muidugi protesteerib:
„Mis kuradi imbetsille, siin autos on kolm teaduste doktorit!” Ja räägib
võmmile üldjoontes kogu loo ära.
Politseinik keelab neil edasi sõita ja siseneb jaoskonda. Hetke pärast
kustub seal valgus. Politseinik väljub, avab takso tagumise ukse ja
pressib ennast jõuga füüsikute kõrvale. Suust paistab tal hõõglambi
sokkel. Keeravad ringi, sõidavad traumapunkti.

Õde leti taga nad elustada ei püüagi – joonelt kirurgi juurde. Koputavad
uksele ja kirurg avab – endal pea kuklas ja suu pärani lahti.

Lubię to! 4