Ühel päeval seisid mu ukse taga lastekaitsetöötajad. Nad kiitsid mu ilusat kodu ja mind, et olen tubli, et ei joo ega suitseta, kinnitasid, et kõik on korras, kuid soovitasid mul siiski avalduse kirjutada ja lapse mõneks kuuks lastekodusse anda. Noh, vähemalt niikauaks, kuni endale mingi töö leian. Neil oli õigus, raha mul tõesti polnud. Ma uskusin ja usaldasin neid, kuid alles siis, kui olin avaldusele alla kirjutanud, selgus, et laps peab lastekodusse jääma vähemalt aastaks. Nad petsid mind.

Käisin poega seal vähemalt kaks korda nädalas vaatamas, aga ühel päeval mind enam tema juurde ei lastud. Ühe minu tuttava tädi töötas seal lastekodus ja temalt kuulsin, et minu pojast on huvitatud mingi rootslastest abielupaar. Vahepeal olin ühes karjalaudas tööd leidnud ja maale kolinud. Kord, kui jälle lastekodusse poega vaatama läksin, lubasid nad mul ta nädalavahetuseks enda juurde koju viia. Võtsin poisi ja tagasi ma teda enam ei viinudki.

Algas üks hirmus põgenemine. Ööbisime kord ühe, kord teise tuttava juures. Sellist elu elasin ka päris mitu kuud, pidevalt saatmas hirm, et nad mu üles leiavad ja mu poja mingitele rootslastele maha parseldavad. Nendel eksirännakutel tutvusin ka oma praeguse abikaasaga. Tema siis kirjutas lastekodu direktorile ja kinnitas, et on nõus mind ja minu poega üleval pidama. Meie mõlema eest hoolitsema. Lõpuks ometi jätsid lastekaitsetöötajad meid rahule ja me ei pidanud enam põgenema. Praegu olen õnnelikus abielus ja minu poja kõrval on meil kasvamas ka pisike tütretirts.

Kui olin kaheteistkümneaastane, siis otsisin üles ka oma pärisema ja küsisin temalt: miks? Ei osanud ta mulle midagi vastata. Ta oli purjus nagu alati. Nüüd on ta juba mitu aastat surnud. Varsti pärast ema surma suri ka vanaema.

Ma olen kogu aeg teadnud, et mul oli veel vähemalt kaks venda. Nemad anti juba enne minu sündi lastekodusse. Kasuema abiga leidsin ühe venna üles. Tema viidi lastekodusse siis, kui ta oli pooleteiseaastane, tema ei mäleta meie jubedast emast õnneks mitte midagi. Ka tema sai endale kasupere.

Vennaga olen ma kohtunud ja sellist tunnet, et me koos pole kasvanud, ei olegi. Tundub, et ta oli lihtsalt kusagil kaugel ära. Tema jaoks oli meie kohtumine tõsine shokk. Talle polnud kasuvanemad rääkinudki, et nad ta lapsendasid. Neile olla kunagi mindki lapsendamiseks pakutud, kuid nad loobusid, kartes, et võib-olla ei tule nad ühegagi toime. Praegu suhtleme nagu õde-venda ikka.

Teise venna jättis ema juba siis maha, kui ta imik oli. Ja see pisike poiss suri lastekodus juba mõne kuu pärast.

Lubię to! 16