Minu päris kodu, nii, nagu ma teda mäletan: ema, vanaema ja kolmeaastane tüdrukutirts — see olen mina. Ema on mul joodik ja ega vanaema ka kogu aeg päris kaine pole.

Mäletan, et kõht oli mul pidevalt tühi. Süüa tehti meie kodus vaid neil harvadel kordadel, kui ema kaine oli. Leivatüki sain pihku, kui keegi äkki avastas, et lapsel võiks kõht tühi olla. Olin nii peenike, et paistsin vist lausa läbi, aga muidu olevat ma üsna tragi olnud.
Ükskord ema komistas tuikudes ja kukkus mulle otsa. Minu väike jalaluu läks krõpsti pooleks nagu makaron. Kui emale mehed külla tulid, siis muutusin ma tema jaoks täiesti üleliigseks. Siis käskis ta mul laua all istuda, seal võisid siis kõik külalised mind jalaga togida. Vahel viskas mõni mulle sinna ka leivakooriku või midagi muud, mis sakusmendilaual parasjagu juhtus olema.
Ükskord, kui ema millegi peale vihastas, lõi ta mulle viinapudeli pähe puruks. Ta oli küll kuri ja vägivaldne, aga ta oli MINU EMA ja ma ei jäänud temast sammugi maha. Hulkusime koos emaga, kolasime jubedates urgastes, kus talle tihtipeale ka liiga tehti. Nägin pealt kõiksugu jõledusi. Nii see eluke meil läks, kuni ühe külma veebruariõhtuni, mil mind enam koju tagasi ei viidudki.

Ema võttis mu näppu ja läksime linna peale kondama. Jõudsime ühe suure maja juurde. Ema läks sinna sisse ja jättis minu ukse kõrvale ootama. Ootasin ja ootasin — kes teab, kui palju tunde, aga ema ei tulnudki enam. Ta oli mu vist lihtsalt unustanud! Sel ööl sai minu uueks koduks lastekodu.

Lastekodusse jõudsin juba üsna kopsaka elukogemuste pagasiga. Ma teadsin täpselt, mis on viin ja mis on vein. Oskasin oma saapapaelu kinni siduda. Mul olid selged kõik tänavanimed, kus ema joomas ja meestes käis. Ja mul oli selleks ajaks ähmaselt selgeks mõeldud ka see, et sellist elu ma ise küll kunagi elama ei hakka. Suured onud ja tädid, kes mu tänavalt üles korjasid, küsisid minult, et mida ma teeksin siis, kui meie maja põleks ja minu ema oleks majas. Mina olevat neile vastanud, et paneksin ukse kõvemini kinni.

Kas ma siis juba tookord vihkasin oma ema nii väga või olin hoopis solvunud sellest, et ta mu sinna ukse kõrvale ootama pani ja lihtsalt maha jättis? Ma ei tea seda. Edasi mäletan, et olin Abja lastekodus aasta või umbes nii.

Ühel päeval kutsus juhataja mu oma tuppa. Seal oli üks naine. Juhataja jättis mind selle tädiga juttu ajama. Hiljem tuli ta tagasi ja nad rääkisid veel kaua omavahel. Siis küsis juhataja minult, et kas ma tahaksin endale päris kodu. Ja kas ma tahaksin seda tädi omale uueks emaks? Mäletan, et olin nõus, aga seadsin ka hulga tingimusi: uus ema peab mulle shokolaadi ostma ja ta ei tohi mind lüüa.

Mõne kuu pärast kolisingi lastekodust ära ja sain omale uue kodu. Uues kodus olid jälle ema ja vanaema ja see asus samuti Tartus nagu mu endinegi. Elu läks edasi. Mulle pandi uus nimi ja uus sünnipäev.

Ühel päeval märkasin vastasmaja aias tuttavat tüdrukut. See oli Ines. Kui me pärisemaga ringi kondasime, olime käinud ka selles majas, kus elas Ines oma emaga. Seal me mängisime koos. Nüüd, teda uuesti nähes, hakkas mul hirm, et kohe-kohe ilmub kusagilt välja ka minu ema ja kogu õudus algab otsast peale. Õnneks mitte. Vastasmajas elas Inese vanaema ja tüdruk oli temal lihtsalt külas. Me mängisime jälle koos nagu lapsed ikka.

Siis tuli aeg kooli minna. Selleks ajaks olid uues kodus juba esimesed lahkarvamused tekkinud ja kooliminekuga sigines neid aina juurde. Kord läksin pärast kooli klassiõe juurest läbi ja jäin koju paar tundi hiljaks. Vanaema karjus mu peale ja ütles, et käin oma pärisema jälgedes. “Käbi ei kuku kännust kaugele!” osatas ta.

See oli minu jaoks liig. Kõige vähem elus tahtsin ma olla oma pärisema moodi! Ma ei suutnud mõista, kuidas üks ema võib üldse nii halb olla. Vanaemast oli alatu mulle ema nina peale visata. Miks nad ei mõistnud, et lapsel on peale riiete, söögi ja mänguasjade tarvis ka pisut mõistmist, armastust ja hellust? Seda minu kasuperel mulle anda ei olnud.

Läksin vanaema tuppa, tühjendasin kõik tema rohupurgid ja läksin magama. Ärkasin viie päeva pärast haiglas. “Mis sul küll arus oli?” küsis kasuema. Varsti sain koju. Suhted olid endiselt külmad.

Olin kümneaastane, kui tegin seda uuesti. Siis hakkasid nad aru saama, et ma mõtlen seda päris tõsiselt. Ja nad saatsid mu Muraste lastekodusse. Sain kuueteistkümneaastaseks ja lastekoduaeg sai minu jaoks läbi. Kolisin sõbranna juurde.

Tutvusin ühe noormehega, meie suhe arenes tormiliselt… ja avastasin, et ootan last. Tema vanemad mind ei sallinud. Ma olin ju lastekodust ja vaene. Ega see poisski mingi teab mis tore inimene polnud, aga sellest hakkasin aru saama alles siis, kui ta käest juba paar korda peksa olin saanud.

Kasuemaga suhtlesime nüüd päris tihedalt. Vanaema oli surnud ja tema ka täiesti üksi. Kasuema ostis mulle ja lapsele Tartusse korteri. Kolisin lapse isa juurest ära, aga ei läinudki palju aega, kui ta meile järele tuli. Ja mina võtsin ta jälle vastu…

Lühikest aega oli elu päris ilus, aga varsti kubises meie väike korter ka tema arvututest sõpradest. Ja mina hakkasin jälle peksa saama. Mu käed ja jalad olid pidevalt sinikaid täis ja ega meie aastane pojaraaski tutakatest ilma jäänud. Pidev riid meie korteris kostis naabritegi kõrvu ja mitmel korral kutsusid nad kohale politsei. Siis jõudis lapse isanigi arusaamine, et me ei vaja teda, ja ta põrutas Tallinna tagasi. Jäin jälle pojaga kahekesi.

Lubię to! 22