stun oma mõtetega,vaikselt hullumas,
elu tõde minu ette lahti rullumas.
Loogika mu sees on segi paiskumas,
kas kogu oma elu olen lasknud raisku ma ?
Ei taha uskuda, ei taha pettuda,
pilvede pealt pean nüüd alla laskuma,
vastu astuma, armu anuma, et jääks ma valuta,
maailmas rahuta.
Nagu tormine meri vahutab, tuul mis jahutab
Peremees jalutab, peni ketis vahutab.
Tahan olla vaba, kuid illusioon mind raband,
Valusamalt taband, otse minu hinge,
päästa saab vaid ingel,järjekordne vale pettumuste rindel,
kus pole endas kindel

Lubię to! 2