Miks loobid sõnu,kui tead,et seda teha ei suuda..
Miks annad lootust mida täita ei suuda..
Miks loodan ma,et ennast kordki kätte võtad...
Miks ootan kui loll,kui tean,et muutust pole oodata...
Ootab ees mind pettumus,kuna lubadused on vaid tühipaljas jutt..
On loojumas päev,ning seisan nagu kuju väraval..
Mõeldes rahus järele,tundus kõik nagu muinasloos...
Kahjuks sulle näidata ei saa kuidas sajab vihm minu südames...
Kuulen vaikset häält,mis nagu hüüaks mind..kauem see ei või ju kesta...
Süda mul puru umbes tuhat kildu ei iial neid kokku ma saa..
Mu hinge igaveseks jääb kustund leek mida süüdata ei saa..
Kui vaid teaksid,mis toimub mu sees?
kuid seda tunnet sa ei tunne.
Sa ei oska määrata minu pisarate väärtust,
sest neil pole hinda.
Sa ei oska aimata minu valu tegelikku suurust,
sest sel pole kaalu...
jhm aga paraku nii on, on inimesi kes ei mõtle ja kes mõtlevad.
õige ja väärikas, tunnetasid südame valu siin.
Nu jah nii see ju paraku on...
Aga alati jõuab kõik see hea sulle alles siis kohale,kui kõik on läbi ja paraku ei pruugita ju sellega leppida...