Äkki maapind rebenes mitmeks tükiks
ja inimesi polnud - mitte ühtki.
Maa lõõmas, kõmises ja paukus
ning taamal peni kurblikult haukus.

Kõik olid kadunud ja mina üksi
ringi jooksin ja valjusti nutsin.
Mu pere, isa ja ema ning sõbrad-
mitte kedagi polnud enam mu kõrval.

Kas tõesti olid mu patud nii suured,
et julmalt nad ära kisti mu juurest.
Juba kaua, nii kaua itken ma siin
ja ootan, millal kõiksus ka minu viib...
/maaema/

Lubię to! 4