Vaatan tähti taevas, karjun neile : "Miks?" . Nad ei mõista mind.. Keegi neist ei saa minu tunnetest aru. Mitte keegi. Üks täht langeb. Tema on see eriline teistest, kes mõistab mind. Kuid. Ta kadus. Lihtsalt kadus. Nagu sinagi. Täheke minu elust, kes on nüüdseks kustunud!

Vaatan lainete poole. Nad liiguvad edasi-tagasi. Hetkega nad jäävad seisma. Tuul oli see, kes neid mõjutas. Kuid nüüd tuul kadus. Lained on nagu mu tunded. Sina tõid rõõmu.. kui ka kurbuse. Kõik vaheldus keeruliselt. Kuid nüüd pole midagi. Miski ei liiguta mu tundeid enam! Sind ka enam mitte.

Tähtede ette tulevad pilved. Pilved peidavad kõik tähed minu eest ära. Rikuvad kõige. Saan tunda vaid valu leevendavat vihma. Vihm on abiks, kui tähed ei paku piisavalt rahu. Vihm aitab nutta. Ja tähed ei näe mu pisaraid. Keegi ei näe..

Lubię to! 3