Seisan vihmas ja tuules
Paljajalu mullal,
suudlen kätt, mis kunagi
puudutas su hinge.
Kunagi, ja just nimelt kunagi,
vist eelmises elus.

Vihma tuleb, aina tuleb
taevast, langeb mulle peale

Kas sa tuled?
Kas tuled mu juurde, mu arm.
Kas sa avad mu silmad ning sii,
pühid kõik pisarad?
Kas sa seisad seal vana
puu all ja naeratad mulle,
jooksed mu suunas ja ütled:
sest ma armastan sind.

Kas kunagi see aeg tuleb,
kui ütled mulle kõike seda.
Märg on rohi, vihmast või
minu pisaratest?

Hingata on raske ilma sinuta.
Ma näen sind oma silmis, märjalt,
ära jää igavesti nii vaid tule
ja pühi need pisarad silmist.

Lubię to!