Päevad pikenevad

Ööd on rahutud nende vahel

Hommikuid ei olegi

Olen meie mälestuste nõrkev ahel.

Piisk piisa haaval tilgub räästast alla vesi

Tuul painutab puid

Tunnen, kuidas kellegi vari silitab mu jääkülmi käsi

Rõske, raske vaikus summutab me tuba

Nii neetult tühjaks jäi see pärast sind

Kas siis armastuseks oli vaja Looja luba?

Kütsin ahju - tuba oli vingu täis

Tükk tüki haaval viskan su pilte tulle

Kõik nii mõtetu ja sünge näib

Mere kutsuv kohin

Tume taevas - eemalduvad haneparved

Näen su kujutist inimtühjas laevas

Meelepete, mille udu hajutas!

Kaarna kaeblev karje

Kellegi tasane ümin,

siin samas mu selja taga

Minu südamavalu ja mõtete sumin

Ja nii ma viskan kleidi ihult maha

Lasen kutsel ennast haarata

Jäised lained katavad mu keha

Jäi leekidesse mattuv tare mu palja selja taha.

 

Lubię to!