Neljapäeva, umbes kella üheksa paiku õhtul. Kaks noort, poiss ja tüdruk jalutavad käest kinni. Nad olid juba pikka aega täielikus vaikuses kõndinud, aga neile meeldis nii. Nad lihtsalt naudivad teineteise lähedust, ilma sõnadeta. Poisi küsimuse peale, et kas kaaslasel on külm, noogutab tüdruk tagasihoidlikult. Sõnagi lausumata annab poiss tüdrukule oma jope. Vastutasuks saab ta ainult tüdruku sooja neratuse, ei midagi muud. Nad ei taha sõnadega rikkuda seda, mis neil on. Mõni juhuslik mööduja võib naeratades öelda, et armas paar, aga nad on midagi enamat, kui lihtsalt armas paar.

Lund hakkas sadama. Suuri ja valgeid lumehelbeid langes maha, alguses hõredalt, hiljem juba tihedalt. Tüdruk puges rohkem poisi jope sisse. Ta nuusutas. See oli seesama lõhn, mis poisiga alati kaasas käib. Nad vaatasid teineteisele pikalt otsa ja jätkasid oma teekonda kaubanduskeskusesse. Kuigi oleks võimatu nende mõtteid lugeda, võinuks arvata, et nad on olemas maailmas.

Nad sisenesid poodi. Tüdrukul oli vaja sealt ainult pastakat. Ja järsku algas see kõik. Kusagil viis-kuus relvastatud ja maskeeritud meest tungisid sisse. Kõik see juhtus nii järsku. Keegi ei saanud aru, mis toimub. Relva ähvardusel käskisid nad müüjatel kogu raha kottidesse panna. Nii palju pisaraid, nuttu ja kära. Oli tunda hirmu, mis sel hetkel valitses. Poemüüjad panid higiste ja värisevate kätega kogu raha paberkottidesse. Järgmisel hetkel oli kuulda politseisireene. Röövlid läksid närvi ja hakkasid läbisegi midagi karjuma. tüdrukul hakkasid iseenesest pisarad mööda põski alla voolama, ta väriseb. Edasine juhtus liiga ruttu, et keegi oleks midagi aru saanud. Mitukümend relvastatud politeinikku tungisid sisse. Röövlid ehmatasid, kõik inimesed paanitsesid. Kostsid lasud ja valjud kiljatused. Järgmisel hetkel langes poiss tuimalt maha. Üks röövlitest oli paanikahoos tüdrukut tulistanud, aga poiss hüppas kuulile ette. Tüdruk hakkas nutma ja vajus poisi ja verise keha peale. Ta raputas, hüüdis poissi nimepidi... Ei mingit elumärki. Tüdrukei pannud enam ümbritsevat tähele. Ta soovis, et see oleks lihtsalt üks halb unenägu.Ja siis ta minestas... Ärgates oli tüdruk haiglas, kõik sõbrad, tuttavad, sugulased ümber. Ta tahtis püsti tõusta ja poisi juurde minna, kuid oli tõusmiseks liiga nõrk. Poiss oli kogu tema elu ja enam teda lihtsalt pole. Poiss polnud kunagi öelnud talle, kui palju ta tüdrukut armastab, mitte kunagi. Sellest hoolimata tüdruk teadis seda. Nad olid lahutamatud, kõik need koosveedetud päevad. Kõik oli nagu muinasjutus. Tüdruk ei oodanud sellist lõppu, ta ei oodanud üldse mingisugust lõppu. Kõik oli olnud liiga hea ja nüüd siis selline lõpp...

Paari päeva pärast sai tüdruk haiglast välja. Ta oli teada saanud, et tulevahetuses hukkus veel kaks inimest. Kogu oma heasüdamlikkuses ei hooilnud ta sellest üldse. Ta oli vihane, et suri just see, kes talle kõige kallim oli, mitte keegi teine.Poisi matustele ta ei läinud. Kogu selle valu ja pisarate keskel oleks ta lihtsalt kokku vajunud. Talle polnud teiste kaastunnet ja haletsust vaja, see ei aitaks nagunii. Ta ei tahtnud üldse midagi muud, kui ainult oma endist elu tagasi. Sellest oli nädal möödas. Tüdruk külastas esmakordselt poisi hauda. Ta ei viinud lilli...Mitte üthegi lilleõit. Ta ei viinud mõtetuid lauseid. Ta viis oma tunded ja oma armastuse. Ta pani hauale oma kaelaketi, mis tal enamvähem sünnist saadik kaelas oli. Väike kullast süda, mida ta on endaga kaasas kandnud kõik need 16 aastat. Ta asetas selle hauale, kui märgiks oma armastusest. Alles hämaras hakkas ta ära minema.Ta ei öelnud sõnagi, sest nad ju mõistsid teineteist, nagu vanasti. Lahkused ütles ta vaid nägemiseni. Tüdruk teadis et ei suuda ilma poisita elada, sel pole lihtsalt mõtet. Kohati tüdruk vihkas teda. Miks poiss hüppas kuuli ette, mis polnud isegi temale määratud? Miks?

Terve öö sadas lund. Tüdruku käes oli veel poisi jope. Ta nuusutas seda. Seesama lõhn, nagu midagi poleks teisiti. Aga on, palju on teisiti. Ta pani poisi jope selga ja hakkas minema. Ta ei teadnud kuhu, ainuke soov oli kõigest sellest eemale saada.

Tuul. Väga kõva tuul oli selle kaheksa-kordse maja katusel.Ta kavatses hüpata. Ta ei suutnud eemal olla oma elu mõttest, oma teisest poolest. Nad olid nagu üksteise jaoks loodud, kõik oli nii imeline ja ta tahab seda tagasi. Keegi ei oleks temast aru saanud. Kõigil oli nii kahju, aga tegelikult ei teadnud need tesied midagi. Tüdruk mõtles neile, kes temast maha oleksid jäänud. Tema ema, kes oli tüdrukule parima sõbranna eest.Hoolitsev isa ja maailma parim vanem vend. Vanaema, kes küpsetas talle alati maitsvaid pannkooke. Ja koer, kellega lapsepõlves nii palju päevi sai koos veedetud.

Kõik need lõhnad, kogemused, rõõmud ja mured,pisarad ja naeratused, millest ta ilma jääks. Ta jääks väga paljust ilma, kuid see ei oleks võrreldav sellega, mida ta südames tundis. Ta ei suuda kunagi enam täisväärtusliku elu elada, mitte kunagi. Ta edasine elu oleks olnud ainult üks kannatuste ja pisarate rada, ilma rõõmu ja naeruta.Sellisel elul ei oleks mõtet. Ta hakkas hüppama. Ta ei hoolinud sellest, mida teised siis tunneksid, sest temal oleks parem kasutada varuväljapääsuna enesetappu. See oleks olnud kõigekergem tee. Ta vaatas viimast korda tagasi, just kui hüvastijätuks viipas käega. Selline siis oligi lõpp. Kõik paremad ja halvemad asjad jooskid tüdruku silme eest läbi. Nüüd, kohe, on see läbi, nüüd ja kohe ... Ta sulges silmad ja ... Viimasel hetkel tuli tal silme ette poisi naeratav kuju. Naeratus, millega poiss alati tüdrukule otsa vaatas, kui ta teadis, et tal on õigus. See oli nii tõeline ja päris, nii reaalne. Tüdruk sirutas käe, kuid poiss haihtus õhku. See oli kõigest viirastus, kuid ta teadis, mida see tähendab. Poiss ei ohverdanud oma elu sellepärast, et tüdruk saaks kohe peale seda katuselt alla hüpata. Ta tahtis, et tüdruk elaks edasi, tema eest ka.

Tüdruk pööras ringi ja läks tagasi.Ta kõndis sama teed pidi, mida mööda nad koos kümneid ja kümneid kordi läbi jalutanud olid.Järsku ilmus tüdruku nöole naeratus.Ta teadis, et kunagi tuleb aeg, millal nad jälle koos. Millal nad saavad vaikides käest kinni jalutada. Tuleb lihtsalt natukene oodata.Nende armastus on igavene,see ei kustu kunagi.Ja aastakümnete pärast, kui nad kohtuvad, pole see ikka veel kustunud. Siis nad saavad jälle kokku, seekord igaveseks. Tüdruk teadis, et ta peab tugev olema ja palju vaeva nägema, kuid tal oli, mille nimel pingutada. Ehk poiss vaatab teda praegu sealt ülevalt ja naeratab. Tüdruk vaatas tähti täis taevasse. Mööda ta põske voolas pisar, üksainus pisar, mille ta ruttu ära pühkis. Poiss elas edasi ta südames, hinges ja mõtetes. Ja sel hetkel langes üks hästi here täht. Tüdruk pigidtas oma tumepruunid silmad tugevasti kinni ja soovis...