Tuli
ka siis uus osa. Loodan, et teile meeldib.
Ma arvan, et te teate mida ma soovin- SISUKAID KOMMENTAARE JA ROHELISI.
Kui panete punase, siis palun PÕHJENDAGE ka. Ja pealegi, mida te saate,
kui punase panete?
Ma ei tea, kas ma hetkel teise järjekaga jätkan, aga ma arvan, et ma teen kunag seda ikka edasi.
Teen siis reklaami ka järgmistele kasutajatele: KrissuSoCute, kitymity16 ja Gelluplix.
________________________________________________________________________
#1
Võtsin
siis suuna pööningule. Ja mul oli õigus- Sara ning Vicky olid pööningul ja
tantsisid. Panin ukse kinni ja võtsin istet kotttoolil. Vaatasin, kuidas nad
proovisid kava paika seada. Oleks neil
aimu ka, et ma jälle tantsin. Kui nad seda teaks, siis tahaksid nad mind oma
kampa. Kui päris aus olla, siis ma natukene tahtsin ka nende grupis olla. Kas
ma näitan neile, et ma jälle tantsin või mitte?
#2
Otsustasin,
et ei näita. Nad olid nii ametis oma kava tegemisega, et nad ei pannud tähele,
et ka mina olin siin.
Vaatasin
telefoni pealt kella ja see näitas juba kümmet õhtul. Peaks magama minema. Homme on koolipäev. Kõndisin Vicky juurde ja
koputasin ta õlale. Ta keeras ennast ümber ja jäi mulle otsa vaatama. „Ma ei kuulnudki, kui sa tulid,“ ütles
tüdruk. „Ma olen juba pikemat aega siin, aga te olite oma kavaga nii ametis, et
ei pannud mind tähele,“ laususin tüdrukule viipekeeles. „Vabanda. Me peame mingi kava välja mõtlema
ja…“ hakkas tüdruk rääkima, kui ma ta peatasin. „Ma saan aru. Aga ma tahtsin seda
öelda, et ma lähen magama ära. kell on juba kümme. Ka sina peaks magama
minema,“ ütlesin Vickyle. Ta silmad läksid suureks. „Mis
on?“ küsisin jällegi viipekeeles. „Me
oleme nii kaua juba tantsinud. Ma peaks magama minema, sest homme on koolipäev.
Ema, me lähme Bellaga magama ära. Kell on juba kümme ja meil on homme kool,“ sõnas
Vicky Sarale. „Minge, minge,“ ütles
tädi rahulikult. Läksime Vickyga koos alla ja mõlemad oma tubadesse. „Head ööd!“ lausus tüdruk. „Sulle
ka,“ ütlesin vastu. Võtsin padja alt oma tudukad ja läksin
vannituppa. Võtsin riided seljast. Käisin kiiresti dušši all ära ja kui ma
dušši alt välja tulin, siis kuivatasin ennast ära. Panin tudukad selga,
käterätiku kuivama ning läksin vannitoast välja, aga ennem võtsin oma riided
kaasa. Need panin ma kappi. Seejärel sammusin oma voodi juurde ja pugesin teki
alla.
Olin mingis
majas. Seal olid kõik musta riietunud ja minu jaoks võõrad. Vaatasin ka enda
riietust- ma olin üleni mustas. Proovisin rääkida ja mul õnnestus see. Läksin
esimese ettejuhtuva inimese juurde. „Vabandage, aga mis siin toimub?“ küsisin
selle inimese käest. Ta keeras ennast ümber ja see oli ema. „Ema?“ küsisin
imestusest, kui nägin tema nutust nägu. „Tütrekene. Lõpuks sa jõudsid. Näe su
vend on tolles kirstus,“ ütles ema ja näitas ühe kirstu poole. Alles nüüd
nägin, et selles ruumis või majas on kirst. Nüüd jõudis mulle kohale, et mu
vend oli surnud. Tahtmatult hakkasid mul pisarad jooksma. Läksin selle kirstu
juurde, millele ema oma näpu suunas. Kõndisin aeglaselt. Kui olin kirstu
juures, siis vaatasin kirstu sisse ja seal lamas minu vend. „See on ainult
unenägu. See on ainult unenägu,“ sisestasin endale. Läksin kirstu juurest
minema. Kõndisin ukse juurde, tegin ukse lahti ja astusin sellest ruumist
välja. Korraks oli kõik valge ning ere, et valgus lausa pimestasja hetke pärast olin jälle mingis toas. Nägin
seal oma venda ja temast viismeetrit eespool oli mustas riietuses mees, kellel
oli revolver käes. Ta tulistas mu venda. „EIIIIIII“ karjusin.
Ärkasin
ehmatusest ülesse. Tahtsin karjuda, aga mul ei tulnud häält. Mu nägu oli
pisaratest ja higist märg. See oli ainult
unenägu. Ma tean, et mu vend on elus. Tõusin voodist ja läksin vannituppa.
Pesin enda näo ära ja läksin tagasi oma tuppa. Vaatasin telefonilt kella ja
kell näitas kella seitset hommikul. Meil hakkavad tunnid kell üheksa. Kuna ma
magama minekul polnud põhjust, sest ma oleksin nagunii poole tunni pärast
ülesse ärganud. Panin enda sussid jalga ja läksin alla korrusele- täpsemalt
kööki. Otsisin ühest kapist klaasi ja külmkapist võtsin mahla. Kallasin mahla
klaasi ja läksin tagasi oma tuppa. Istusin aknalauale ja jõin lonksu mahla ja
ka pisarad jooksid. Vaatasin aknast välja ja õues oli veel pime.
Olin
aknalaual istunud tükk aega. Selleajaga oli mul mahl ka otsa saanud. Mul oli
see unenägu ikka meeles ja tahestahtmata ma nutsin. Mu uks läks vaikselt lahti.
„Ma mõtlesin, et sa magad,“ ütles
Vicky. Raputasin pead- mis tähendas, et ma ei maga. „On kõik korras?“ esitas tüdruk mulle küsimuse. Raputasin ka see
kord pead. „Mis juhtus?“ küsis Vicky
edasi. Ta tuli minu juurde ja istus minu kõrvale. Ta keeras mu nägu nii, et ta
seda näeks. „Sa oled nutnud. Mis
juhtus?“ küsis plika uuesti. Andsin alla ja hakkasin viipekeeles jutustama.
„Ma
nägin unes, et olin mingis ruumis. Kõik olid üleni musta riietatud. Läksin
esimese ettejuhtuva inimese juurde ja küsisin „Mis seal toimub“…“ Vicky
tahtis midagi öelda, aga ma panin näpu suule. Otsisin oma telefoni, sest mul
oli vaja väga palju rääkida. „…justnimelt
küsisin, sest oma unenäos sain ma rääkida. Aga unenäost edasi. See inimene,
kellelt ma seda küsisin oli mu ema. Ta ütles, et ma tulin just õigel ajal ja
suunas näpu ühele kirstule ning ütles, et seal on mu vend. Muidugi alguses ei
saanud ma aru, aga varsti hakkas mul koitma, et mu vend on surnud. Liikusin
vaikselt selle kirstu poole ja vaatasin selle sisse. Seal lamas mu vend. Ma
küll sisestasin endale, et see on ainult uni, aga sellest polnud eriti mingit
kasu. Ma ei suutnud enam seal olla ja läksin ukse juurde. Tegin selle lahti ja
korraks oli kõik valge ja ere valgus, mis mind pimestas. Aga seda valgust oli
ainult korraks ja kui valgus lõppes, siis olin jälle mingis toas, kus oli mu
vend ja mingi relvastatud mees. See mees tulistas mu venda ja siis ma karjusin
“EI“ ning peale seda ärkasin ehmatusest ülesse,“ kirjutasin kogu
ülejäänud teksti telefoni ja kui mul kirjutatud sai, siis ulatasin telefoni
Vickyle. Ta luges selle läbi. „See ei
tähenda midagi. See oli lihtsalt üks õudusunenägu. Sa ise arvad, et su vend on
surnud ja siis tulevad ka sellised unenäod. Ära muretse, varsti näed oma venda.
Ma olen selles kindel. Ära nuta enam. Me peame kooli minema,“ lohutas
tüdruk mind ja see natukene ka aitas. „Okei. Ma hakkan ennast sättima. Kas sa
lähed kööki?“ esitasin oma küsimuse viipekeeles. „Ei lähe. Mis siis?“ küsis nüüd Vicky. „Ma mõtlesin, et kui sa kööki
lähed, siis võiksid mu klaasi ära viia, aga sellest pole midagi, et sa ei lähe.
Ma viin pärast siis ise ära,“ laususin. Vicky noogutas ja lahkus mu
toast. Läksin kapi juurde ja valisin sealt riidedning panin need selga. Peale seda
sammusin vannituppa ja pesin hambad ning tegin meigi. Kammisin veel juuksed
läbi. Oma toast võtsin käekoti, kus olid mu kooliasjad sees. Aknalaualt võtsin
veel telefoni ja olingi valmis. Mobiili pistsin teksade taskusse ja läksin
alla. Vickyt veel polnud, aga tädi oli all elutoas ja vaatas telekat. Liitusin
temaga.
Läks
natukene aega mööda, kui maja eest oli kosta auto tuututamist. Vaatasin aknast
välja ja maja ees oli võõras auto. Järelikult
on see Vickyle. Ja kus hundist juttu… Vicky tormas trepist alla. „Bella, kas sa tuled ka meiega?“ küsis
tüdruk. „Kelle teiega?“ esitasin talle küsimuse vastu. „Minu ja mu poisi Luc’iga,“ vastas
tüdruk. Noogutasin. Hakkasin ka ennast riide panema, sest
Vicky oli juba riides. „Ma olen valmis,“ ütlesin maast
kotti võttes. „Ema, me lähme!“ hõikas
Vicky Sarale. Läksime auto poole. Mina istusin taha, aga Vicky ette. „Tsau, Luc,“ ütles tüdruk ja andis
poisile huultele musi. „Tsau, musi,“ ütles
nüüd Luc ja andis tüdrukule musi. Nende musi läks suudluseks. Tegin autoukse lahti ja astusin autost
välja. Panin nimelt ukse pauguga kinni. Otsisin oma teksade taskust telefoni. „Bella! Miks sa minema läksid?“ küsis
Vicky,kes oli autost välja saanud. „Ma ei saa teie kudrutamist vaadata. See
ajab mul südame pahaks. Anna andeks, et ma nii ütlesin, aga see on tõsi,“ kirjutasin
telefoni ja ulatasin selle Vickyle. „Me
enam ei tee. Palun tule meiega,“ ütles tüdruk kutsikasilmi tehes. „Okei,
aga lõpeta nende silmade tegemine,“ ütlesin viipekeeles. Vicky andis
mulle mu telefoni tagasi ja läks autosse. Ka mina istusin autosse ja sõit võis
alata.
Mõne
hetke pärast olimegi kooli juures. Astusin autost välja ja otsisin silmadega
Chanelle autot. Otsitava leidnud, hakkasin sinnapoole kõndima. Ma ei keerand
ennast ümber, et Vickyle ’tsau’ öelda, sest raudselt suudleb ta jälle oma
poissi. Chanelle oli auto juures ja rääkis mõnede inimestega juttu. Ta märkas
mind ning lehvitas mulle. Muidugi lehvitasin vastu. „Ma juba mõtlesin, et sa ei tule. Mis viga, miks sa kurb oled?“ küsis
Elle. Ta muretses minu pärast. Püüdsin naeratuse näole manada, aga see ei
õnnestunud hästi. „Aga näed tulin ja mul pole midagi viga,“ sõnasin talle
viipekeeles. Koolis kasutan ma tavaliselt väga vähe viipekeelt, aga Chenelle ja
Vickyga räägin viipekeeles. „Okei, kui
sa nii ütled. Me hakkame klassi poole liikuma,“ viimane lause mida Elle
ütles, oli mõeldud neile, kellega ta ennist rääkis. Juba me kõndisimegi kooli
poole. Käisime garderoobist läbi ja vahetasime saapad sisekosside vastu. Võtsin mütsi peast ja toppisin jope
varukasse. Jope omakorda riputasin konksuotsa. Edasi läksime klassi poole, meil
hakkas ajalugu- aine, mida ma vihkan. Istusime oma kohtadele. Ma loodan,et mu vend on ikka elus. Kui ei ole, siis ma ei tea, mida ma teha võin.
Ta PEAB olema elus. Miks ma seda unenägu nägin? Mida see tähendada võiks? „Annabella Mace, palun kas te liituksite
tunniga mitte ei oleks oma mõttemaailmas!?“ pahandas ajalooõps minuga.
Pööritasin sellepeale silmi ja keskendusin tunnile.
Käis kauaoodatud koolikell. Toppisin asjad kiiresti kotti ja läksin klassist välja.
Jäin Ellet ootama. Varsti ta tuligi. „Midagi
on lahti. Ma tean seda. Palun räägi mulle,“ anus Chanelle. „Küsi
Vicky käest. Tema räägib sulle. Ma ei taha sellest ise rääkida,“ sõnasin
viipekeeles. Chanelle sai sellest aru ja noogutas. Liikusime kappide poole.
Vicky juba ootas meid seal. „Ma mõtlesin,
et te ei tulegi,“ hädaldas tüdruk. „Aga näed, tulime. Palun räägi Ellele mu
unenäost. Ma ise ei suuda,“ näitasin neile viipekeeles oma lauset. „Ta nägi unes, …“ peatasin tüdruku. „Ma
lähen eemale. Ma ei taha sellest jälle kuulda,“ ütlesin jällegi viipekeeles
ja läksin eemale. Vaatasin korra selja taha. Chanelle nägu oli üllatunud,
segaduses ja ka kurb. Kõik segamini. Toetasin ennast seina vastu ja jäin neid
ootama. Möödus umbes kaks minutit, kui nad juba minu poole kõndisid. „See unenägu ei tähenda midagi. Ära usu
seda. Su vend on elus,“ lausus Elle ja kallistas mind. Kallistasin vastu.
Rääkisime veel- õigemini Vicky ja Chanelle rääkisid ja mina kõnelesin nendega
viipekeeles. Käis koolikell. Läksime kõik oma klassidesse.
Ülejäänud
koolipäev möödus rahulikult. Olime Chanellega garderoobis ja panime ennast
riide. Läksime välja tema auto juurde. Vic oli seal. „Kas sa ei lähegi Luc’iga koju?“ küsisin
tüdrukult. „Tal on täna trenn ju. Kuna ma
tean, et Elle sind koju viib, arvasin, et ta võiks ka minu koju viia. Kas sa
viiksid ka mind koju?“ küsis Vicky, pöördudes viimase küsimusega Chanelle
poole. Pöörasin ka enda pead, et teda näha. Elle ainult noogutas. Istusime kõik
Chanelle autosse. Mina istusin ette ja Vic taha.
Peale
paarikümnest sõitu, olime Sara, Vicky ja minu maja ees. Elle peatas auto maja
ees ja me kõik astusime sõidukist välja. Läksime kõik majja sisse. Võtsime
väliriided seljast ja riputasime nagisse, saapad aga nagi alla. Läksime Ellega
minu tuppa ja Vic enda tuppa. Panime kotid ära ja läksime tantsuruumi. Tädi oli
seal ning kirjutas paberile midagi. „Hei
ema. Mis teed?“ küsis Vic Sara’lt. „Proovin
kava teha. Kas te saaksite mind aidata?“ pöördus Sara Vicky ja Chanelle
poole. Nad noogutasid ja läksid Sara juurde. „Sa võid ka aitama tulla. Sa ka kunagi tantsisid ju,“ ütles Sara,
kes nägi, et mul pole midagi teha. Läksin sinna ja hakkasime kolmekesi kava
tegema.
Tegime
seda tund aega. Vaatasin telefonilt kella ja see näitas nelja. „Kas
te tantsutrenni ei peaks minema? Kell on juba neli,“ sõnasin neile
viipekeeles. Kõigil hakkas kiire, kuna trenn hakkab kell viis ja tädi peab
ennem seal olema. Läksime Chanellega minu tuppa, kus oli ta kott, milles olid
tema trenniriided. Kui Chanelle omadega valmis sai, siis läksime alla, kus olid
juba Sara ja Vic, kes end riidesse panid. „Kas
sa ei tahaks täna meiega kaasa tulla? Sul on raudselt kodus igav,“ ütles
Vic, kes tegi oma kutsikasilmi. Jah, mul
on väga igav- tantsin ja mängin kitarri, mõtlesin endamisi. Noogutasin, sest
tahaks näha, mida nad trennis teevad. Panin ka endale jope selga ja saapad
jalga. Võtsin veel esiku kapi pealt oma telefoni ja olingi valmis minema. Otsustasin,
et lähen Chanellega. Mul on ka oma auto, aga ma ei sõida sellega alates
autoõnnetusest, kus mu poiss suri ja mina hääle kaotasin. Istusime tüdrukuga
autosse ja ta hakkas sõitma.
Peale
pooletunnist sõitu olime kohal. Astusime sõidukist välja ja jäime tädi ootama. Ta
oli ka paari minuti pärast kohal. Kui Sara ja Vicky olid autost väljas, siis
sammusime majja. Läksin tädi järgi, sest ma ei teadnud, kus tema tantsuruum on.
Tema ruum oli esimesel korrusel. Ta keeras ukse lahti ja mu ees oli suur ning
avar saal. Võtsin oma jope seljast ja istusin seal olevatest pinkidest.
Chanelle, Vicky ja Sara arutasid midagi. Mul hakkas igav. Läheks uuriks seda maja natukene. Kõndisin nende juurde ja
koputasin Sara õlale. „Ma lähen ja vaatan seda maja,“ ütlesin
viipekeeles. Tädi noogutas. Võtsin oma telefoni ka kaasa.
Kõndisin
esimese korruse koridori peal ja vaatasin ustele, kus olid igasuguseid nimesid.
Huvitav, kas tädi saalil on ka ukse peal
nende grupi nimi? Ma ennem küll tähele ei pannud.
Jäin pidama ühe ukse
taga, kuhu oli uksele kirjutatud “Muusikainstrumendid“. Tegin ukse lahti. Õnneks ei ole see lukus. Astusin ruumi
sisse ja sulgesin ukse. Seal ruumis oli kõiksugu muusika instrumente. Aga mulle
jäi silma akustiline kitarr. Sammusin selle juurde ja puudutasin seda. Võtsin selle
kätte ja istusin seal ruumis olevale toolile ning hakkasin mängima. Kui ma
mängimise lõpetasin pidin peaaegu ära minestama.
________________________________________________________________________
Selline oli siis teine osa.
Kui leidsid vea(d) siis anna teada ja ma parandan ära.
Te juba teate, et ma tahan SISUKAID KOMMENTAARE ja ROHELISI.
Teatan klubis (mille leiad minu ankeedist) ja neile, kes kommenteerivad.
J.
hea(Y)
tänks ;P
oh hullu ma jääkski neid siin välja kirjutama ju.. igatahes ma ütlen nii palju, et jälgi sõna kordusi.. mitmuse lõpp -d'd ja sõnaga "ära" ära liialda..
mas pesin oma näo ära (see lause oli sul jutus) - kuhu ära sa ta pesid? teisele poole pead?
loogiliste asjadega ära ka üle paisuta... kui sa kirjutad: võtsin klaasi ja külmkapist mahla .. siis ei ole vaja kirjutada "kallasin mahla klaasi" no küllap sa seda ikka tegid kui sul juba nad olemas on.. kui aga sündmustik tahab, et sa ei jõuaks juua ja midagi olulisemat juhtub, siis võid kirjutada: ma ei jõudnud esimest lonksugi võtta kui ..... mu vend lasti maha vms..
igatahes arenemisruumi on veel siiiitaks! ;)
ok ,
Ma ei gtea mida teised inimesed punaste panemisest saavad, aga mina saan lootust, t ehk inimene märkab, kui vigane ta tekst on ja püüab järgmise paremini teha ;) - kui tahad teada, kus vead on, siis võin neid hiljem välja tuua.
aa okei ,
võiksid vead välja tuua jah, siis saan paremini teha.
hh , nagu supperheaa !:)
uuutt, rutem võiks tullla ;)
;P
homme või ülehomme saab.
mega!
tähh :D
super teata :)
:))
teatan ;P