Uue järjeka esimene osa siis. Loodan, et teile meeldib. Jätkan ka teise järjekaga, aga selle järjeka mõtted tükivad peale.
Tahaksin tänada Anni't ( kitymity16), sest tema aitas mind.
Lugege ka nende kasutajate järjekaid: Gelluplix ja KrissuSoCute. Te ei pea kahetsema, kui te neid loete.
UUE JÄRJEKA PUHUL SIIS HINNAKE JA KOMMENTEERIGE. KUI VÕIMALIK, SIIS SISUKAID KOMMENTAARE. Aga mida ma pikalt kirjutan- hakake lugema ja ande kommentaaridesse teada, mis te arvate. Okei, lõpetan kirjutamise nüüd.
Annabella Mace
Annabella on 16-aastane tüdruk, kes on tumm (kuuleb, aga rääkida ei saa).Tal on pruunid ja pikad juuksed. Tema silmad on šokolaadipruunid. Tema sünnipäev on 13.september. Hüüdnimedeks on tal Bella, Bells, Bell ja Anna, aga hüütakse ka Annabellaks. Rohkem kasutatakse Bella.
Bellale meeldib tantsida ning talle meeldis väga laulda. Ta mängib ka kitarri. Anna tantsis ennem tummaks jäämist ka ühes tantsugrupis, koos oma vennaga ja käis laulmas. Vahel tantsib ja mängib kitarri oma toas, kui kedagi kodus pole. Kui Bella rääkida sai, siis ajas ta kõik enda ümber naerma. Vicky ja Chanelle igatsevad seda.
Ta elab koos oma tädi Sara Cazenove ja täditütre Vicki Cazenove’ga. Tädiga elab ta sellepärast, et tema ema Patricia Mace ja isa Adam Mace ei hooli temast, kuna ta on tumm. Tema ema töötab juuksurina ning isa ärimehena. Tal on ka kasuvend Nickolas Mace, kes on 19 aastane. Ta lapsendati siis, kui ta oli 5-aastane ja Annabella kõigest 1-aastane. Nick kolis ära siis, kui ta sai 18 ja sellest ajast saadik pole Bella oma kasuvennast kuulnud. Nickolas ei teagi, et ta kasuõde on tumm.
Tummaks jäi ta pool aastat tagasi, siis oli ta veel 15. Õnnetus juhtus suvel. Ta sattus autoõnnetusse, koos oma sõpradega. Üks tema sõpradest- kes oli ka Bella poiss- hukkus autoõnnetuses. Arstid ütlevad, et ta võib hakata rääkima, aga see on väga väike võimalus. Bella on kolm kuud ka teraapias käinud, et taas rääkima hakata, aga seni pole tulemusi. Oma sõbranna, tädi ja täditütrega räägib ta vahel viipekeeles, aga suurema osa ta kirjutab paberile või telefonisse.
Annabellal on ka parim sõbranna Chanelle . Nad on iga päev koos. Ka Chanelle’le meeldib tantsida ja laulda.
Nickolas Mace
Nickolas on 19-aastane. Ta on kasuvend Annabellale ja kasupoeg Patricia ja Adam Mace’le. Patricia ja Adam adopteerisid ta, kui ta oli kõigest 5-aastane. Tema pärisema suri teda sünnitades. Isa jäi teda kasvatama. Nick’i pärisisa viis ta lastekodusse, kuna ta ei jõudnud Nick’i enam kasvatada. Õnneks adopteeriti Nick kohe Mace’i perekonda.
Teda hüütakse Nick’iks. Tal on pruunid juuksed ja hallid silmad.
Nickolasele meeldib ka tantsida. Kui ta veel Mace’ide juures elas, siis käisid nad koos Bellaga tantsimas.
Chanelle Clary
Chanelle on 16-aastane tüdruk. Tal on blondid juuksed ja hallikad-sinised silmad. Hüüdnimed on tal Chan, Elle ja muidugi ka Chanelle. Ta elab koos ema, isa ja väikese õega.
Elle on parim sõbranna Bellale. Ka Chanelle’le meeldib tantsida ja laulda. Elle käib Annabella tädi tantsukoolis.
Poissi tal hetkel ei ole. Tal oli, aga läks lahku, kuna too pettis teda.
Vicky Cazenove
Vicky on hetkel 16-aastane, aga saab varsti 17-aastaseks. Tal on pruunid juuksed ja rohelised silmad. Tal on kasuvanemad Sara ja Don Cazenove. Tema enda vanemad hülgasid ta, kui ta oli 11. Tal on väga hea meel, et just Sara ja Don ta adopteerisid, sest tema arvates pole paremaid vanemaid, kui nemad. Ta ei kutsu Sarat ja Don’i kasuemaks ega –isaks vaid lihtsalt emaks ja isaks.
Vicky, Chanelle ja Annabella on kolmekesi parimad sõbrannad. Tal on ka poiss nimega Luc Seix.
Vickyle meeldib ka tantsida ja laulda. Ka tema käib enda ema tantsukoolis. Vicky poiss Lic käib ka Sara tantsukoolis.
Sara Cazenove
Sara on 25-aastane. Ta on tädi Annabella’le ja ema Vickyle ning õde Bella isale. Sara ja tema mees Don lapsendasid Vicky, kui tüdruk oli 11-aastane. Saral on helepruunid juuksed ja sinised silmad, kus on natukene halli sees.
Sara võttis Annabella enda juurde siis, kui tema oma vanemad ta majast kaks aastat tagasi välja viskasid. Sellest ajast saadik on ta hoolitsenud Bella eest nagu oleks tüdruk tema oma laps.
Saral on ka oma tantsukool, kus ta õpetab põhiliselt hip-hopi, aga ka muid stiile. Kooli ja grupi nimi on „Black Illusion“. Ta asustas selle kooli ja grupi aasta tagasi. Tema grupis on 10-15 tantsijat.

SEE OLI TUTVUSTUS SIIS. KUI TEGELASI JUURDE TULEB, SIIS LISAN KA NENDE TUTVUSTUSED. AGA NÜÜD JUTU JUURDE.
_______________________________________________________________________
„Järjejutt“ – otsekõne
„Järjejutt“ – viipekeeles
Järjejutt – tekst paberil, telefonisõnumid, kirjad
Järjeks – tavaline tekst
Järjejutt – mõtlemine
_______________________________________________________________________
#1
„Bella, me lähme siis!“ hõikas tädi alt. Istusin voodil ja olin arvutis. Tõusin voodist ning panin sussid jalga läksin laua juurde ja võtsin sealt oma telefoni ja suundusin alla korrusele. „Kas te pärast poodi ka lähete või pean ise käima?“ küsisin tädilt viipekeeles. „Ma arvan, et me käime ise, aga kui ei saa, siis me helistame sulle ja sa lähed,“ ütles Sara mulle. Vaatasin talle küsiva näoga otsa. „Üks küsimus. Kuidas sa helistad?“ küsisin tädile ka seekord viipekeeles. „Ma saadan sulle sõnumi siis. Kas nii sobib?“ küsis Vicky, kes endale jopet selga tõmbas. „Lõbutsege hästi!“ tegin natukene viipekeelt jälle. Lehvitasin neile ja nemad mulle ning läinud nad olidki. Vaatasin veel elutoa aknast, kui nad minema sõitsid. Nüüd on mul kaks tundi vaba aega. Läksin oma tuppa ja panin teised riided selga. Võtsin oma telefoni ka lauapealt. Läksin pööningule. Sulgesin ukse. Makist panin muusikat ja hakkasin tantsima. Tants on üks asi, mis mind rahustab. Teine on kitarri mängimine ja muidugi ka muusika. Tantsin iga kord, kui pean üksinda kodus olema. Mitte keegi ei tea, et ma jälle tantsin. Pärast venna lahkumist tantsisin veel, aga kui autoõnnetus juhtus, siis lõpetasin ka tantsimise. Kolm kuud tagasi hakkasin uuesti tantsima.

Olin oma tantsu nii süvenenud, et telefonihelin mind ehmatas. Läksin telefoni juurde- mille olin ennem lauale asetanud- ja vaatasin ekraanile. Tädi oli sõnumi saatnud.
Tuleme täna kogu grupiga meile, kuna peame ühte asja arutama ja saalis on täna mingi üritus. See läks mul meelest. Ma käin ka poes. Et siis ära ehmata, kui inimesed meile tulevad. Nad peaks jõudma umbes kümne minuti pärast. Ja Vicky on ka muidugi nendega. Sara.
Lugesin sõnumi läbi ja mu silmad läksid suureks. Mul oli aega ainult kümme minutit, et enda riided ära vahetada. Jooksin kohe makini ja vajutasin selle kinni. Võtsin oma telefoni ja läksin pööningult minema. Sulgesin ka ukse. Jooksin oma tuppa ja keerasin ukse lukku. Võtsin ruttu tantsimisriided seljast ja panin selga need riided, mis mul ennem seljas olid. Kui olin riided ära vahetanud, siis helises uksekell. Viskasin riided ruttu kappi ja läksin oma toast välja. Muidugi keerasin ka ukse ennem lahti. Läksin välisukse juurde ja tegin selle lahti. Imelik. Kas tädi pani ukse lukku? Keerasin siis ka välisukse lukust lahti ja ukse taga oli päris palju inimesi. Kokku sain ma üksteist inimest, nende seas ka Chanelle ja Vicky. Tulin teistel ukse eest ära ja nad tulid sisse. Kõik ütlesid mulle kas “Tere“ või “Tsau“. Mina aga viipasin neile käega. Kui Elle uksest sisse tuli, siis esimese asjana tuli ta mind kallistama. „Tsau. Kuidas sul on? On kõik korras?“ küsis Elle. Ta oli sama murelik nagu alati. „Tsau sullegi. Kõik on korras. Sa ei pea muretsema,“ vastasin tüdrukule ja mõned jäid mind imelikult vaatama. „Mida?“ küsisin viipekeeles teistelt, kes mind vaatasid. „Mida ta ütles?“ küsis üks poistest. „Ma lähen käin oma toas ja toon telefoni või siis paberi. Nii saan nendega suhelda,“ ütlesin Ellele ja läksin oma tuppa. Otsisin telefoni ja võtsin ka paberi ja pastaka kaasa. Läksin tagasi alla ja kõik olid elutoas. „Vicky ja Chanelle ütlesid meile, et sa ei saa rääkida,“ ütles üks tüdruk. „Tore siis,“ vastasin ja mul oli hea meel, et nad seda tegid, sest siis peaks ma palju paberile kirjutama.
Varsti jõudis ka tädi koju. Läksin talle kööki appi toite kappidesse panema. „Kas sa mulle ka midagi tõid?“ küsisin tädilt. „Ikka,“ ütles Sara ja andis mulle kummikommid. „Tänks tädi,“ ütlesin Sarale ja läksin oma tuppa. Istusin enda lemmikkohta- aknalauale. Võtsin sealtsamast oma mp3-me. Panin kõrvaklapid kõrva ja muusika mängima. Kuulasin enda ja venna üht lemmiklaulu. See laul tuletas mulle teda meelde. Kus sa oled? Miks sa mulle helistanud ei ole. Kas sa oled üldse elus? Kas sa tead mis minuga toimub? Otsustasin, et helistan vennale., mis siis, et ma rääkida ei saa. Ma tahan lihtsalt näha, kas ta võtab telefoni vastu. Võtsin kõrvaklapid kõrvast ja panin muusika kinni. Seejärel otsisin telefonist venna numbri ja helistasin talle. Kutsus-kutsus-kutsus… ning lõpuks võttis keegi vastu.

Vastaja: Halloo

See oli venna hääl. Jooksin kohe alla korrusele ja Vicky juurde. Andsin talle telefoni. Ta vaatas mind küsiva näoga. „Räägi palun. See on mu vend. Palun räägi temaga ja pane telefon kõlari peale, et ma ka kuuleks,“ ütlesin viipekeeles kiiresti. Ma ei ta kas Vicky sai aru mida ma seletasin või mitte. Tundus, et siiski sai. Ta pani telefoni kõlari peale.

Nick: Kas keegi räägib ka?

Vicky ei jõudnud midagi vastata, kui Nick kõne kinni pani. Pisarad hakkasid jooksma. Krabasin oma telefoni Vicky käest ja jooksin enda tuppa. Jooksin jälle aknalaua juurde ning istusin sinna. Tõmbasin jalad kronksu ja panin käed nende ümber. Vaatasin aknast välja talvisesse ilma. Ma olin nii lähedal ja samas ka nii kaugel, et vennaga suhelda. Miks see minuga juhtuma peab? Ta võiks tagasi helistada või sõnumi saata. Pisarad mu silmis ei tahtnud kinni jääda. „Tohib sisse tulla?“ küsis Chanelle. Noogutasin. ta tuli minu juurde ning istus minu kõrvale. „Ma saan aru, et sul on raske, aga mõtle, et varsti sa võid oma venda näha. Ta kindlasti igatseb sind ka, ma olen selles kindel,“ lohutas Elle mind. Naeratasin ja pühkisin pisarad ära. Võtsin oma telefoni ja kirjutasin sinna: „Sa oskad alati mind naerma ajada, kui ma nutan.“ Elle luges selle läbi ja ka tema naeratas. „Sa tegid seda koguaeg nii mulle kui ka teistele, kellega sa koos olid,“ ütles ta jälle. „Kas teie grupp läks ära?“ kirjutasin taas telefoni. „Jah, läksid. Ma jäin veel siia, et sulle toeks olla,“ ütles Elle. „Millest te üldse rääkisite?“ esitasin oma küsimuse seekord viipekeeles. „Kunagi suve alguses on mingi tantsu- ja laululaager. Me otsustasime, et see aasta lähme sinna. Ma arvan ,et sulle oleks seal kindlasti meeldinud,“ rääkis Chanelle. „Kindel see,“ vastasin viipekeeles.

Rääkisime veel natukene aega ja muidugi ka õppisime. Tavaliselt me õpimegi koos. Mina ja Chanelle käime ühes klassis, aga Vicky käib meie paralleelklassis. „Okei. Ma hakkan minema. Kell on päris palju. Homme näeme,“ ütles Elle oma õpikuid ja vihikuid kotti toppides. „Ma saadan su ära,“ laususin ja läksin juba ukse poole. Elle oli ka kohe minu juures ning me läksime koos alla. Ta pani jalanõud jalga ning keeras end minu poole. „Homme näeme siis,“ ütles tüdruk ja mina noogutasin talle vastuseks. Kallistasime ja siis läks ta minema. Ta ema oli talle täna järgi tulnud. Panin välisukse kinni ja vaatasin elutuppa. Seal polnud kedagi. Siin pole kedagi. Järelikult on nad pööningul.
Võtsin siis suuna pööningule. Ja mul oli õigus- Sara ning Vicky olid pööningul ja tantsisid. Panin ukse kinni ja võtsin istet kotttoolil. Vaatasin, kuidas nad proovisid kava paika seada. Oleks neil aimu ka, et ma jälle tantsin. Kui nad seda teaks, siis tahaksid nad mind oma kampa. Kui päris aus olla, siis ma natukene tahtsin ka nende grupis olla. Kas ma näitan neile, et ma jälle tantsin või mitte?
__________________________________________________________________________________
Selline oli siis esimene osa. Loodan, et teile meeldis.
Üks küsimus ka:
Kas ma lisan maja ning tubade pildid ka või pole vaja?

J.

Lubię to! 125