:(

Sünkjasmust kahtluse vari mu sees,
pikk ning tundmatu rada veel ees...
Sammun julgelt oma tunnete tuhal-
tean, et armastus pole kunagi puhas.

On vaid himurad mõtted ja iha-
on rõõm, on kurbus ja ka viha.
Kas olemas on siirast armastust,
või ainult talumatu kannatus?!

Hetkel ei teagi, mis õige või vale-
olen segaduses, iseendast on hale...
Sinule, kes Sa tõesti ka armastad-
ei suuda vastata, kuigi Sa kannatad!

Su tunne on ilus ja hiilgab, kui kuld,
kuid siiski kardan tundeid, kui tuld...
Kogu teadliku elu armastust otsisin,
nuttes ja naerdes raskusi trotsisin...

Tõeline armastus jäi leidmata sel teel,
olin kannatlik ja ootasin siiski veel...
Ilmus mees, kel tunnetest tulvil hing,
kuid mu süda ja tunded hülgasid mind...

Liigselt on mu süda kildudeks löödud,
"Armastan Sind!" vaid põhjuseta öeldud...
Valust karjuv hing vaid lehvib tuules-
teda küll palun, kuid enam ta ei kuule...

Lõpuks võiksin ju tunda armastuse maitset-
mina aga kardan, põgenen ja otsin kaitset...
Kuidagi kaotsi on läinud see tunne mu seest,
ehk uppunud ta ammu on mu enese silmavees...

Olen nutnud, palunud, sosistanud ja karjunud,
kõik oli asjatu- olen enese tühjusega harjunud...
Varem ei kartnud, ei peatunud, edasi rühkisin,
kuigi ka naeratades pisaraid salamisi pühkisin...

Kuid kuhu ikkagi kadunud on nüüd eneseusk.
mille kuradi pärast tundub kõik mulle must?!
Öelge mulle palun, mida tegema ma peaks,
et mu süda kiidaks taaskord kedagi heaks?

Kardan, et pole Sinu jaoks piisavalt hea,
kas suudan ja oskan armastada, ma ei tea...
Enam ma ei suudagi armastust südames kanda,
ei suuda tahta, saada, ega enam ka anda...

Lubię to! 3