Oleme kui teismelised tunnete retkel,
armastan´d oleme ja sihitult ekseln´d.
Oodanud kõike seda, mis tulemata jäi,
kurvastan´d, nutnud ja püstipäi käin´d...

Oleme käinud mööda elu keerulist rada,
näinud rõõmude, murede heitlikku jada....
Vahtinud igatsevalt tähti ning kuud,
unistanud armastusest, kaaslaseks tuul.

Valatud pisaraist kokku saaks meri,
vihast ja pettumustest mässab me veri.
Püüame unustada, mõista, andekski anda,
hoolimata tagasilöökidest elusädet kanda.

Naeratanud siis, kui hing valust karjub,
uskuda tahtnud, et kõigega kord harjub.
Ükskõik, kuidas elu ka ei lendaks-
oleme püüdnud jääda me iseendaks...

Kõndinud vägagi valedel radadel,
mängureid uskun´d, nendega maganud.
Nuttes vaadanud taas sulguvat ust,
talunud valu ja üüratut pettumust.

Püüdnud olla õiglane ja aus kasvatades lapsi,
murede uputamiseks liig paljugi võtnud napsi.
Teinud tegusid, mida meenutada ei tahaks-
aegajalt keegi meid tembeldan´d on pahaks.

Oleme võitnud, kukkunud, edasi astun´d,
kaotanud lähedasi, leinanud ja matnud...
Loobuda tahtnud kõigest, ka iseenda elust,
öelda lahti perest, sõpradest, kogu melust..


Kellegi naer ja nutt kõrvu on jäänud kajama,
tahtmatult just seda üht igavesti vajama...
Nii paljut sel teel me oleme talunud,
käskin´d, keelan´d, nõudnud ja palunud...

Elanud usus, et lootus viimasena sureb,
uskunud, et küll keegi kunagi ikka tuleb.
Kelle ilmudes ka vihmas lööb särama päike,
mõeldes sellele saab kõik erilise läike...

Ometi kustunud on usk, lootus ja arm,
enam ei suuda, elu tundub liig karm...
Tunnedki seda, millest tundsid puudust-
armastus, sõprus, ennekõike truudus...

Siis kardame, ära põgeneda tahaks!
Hinges hirm, et kõik pöördub pahaks...
Hirm oma ülikarmi tugeva käega
hoiab meid paigal suurima väega...

Silmanurgas seisab õnnetu pisar,
ahastavalt anub, palub ja kisab..
Süda ju tahaks, ta armastust vajab,
mõistus seda eirab ja minema ajab...

Nii me eksleme, teadmata, kuidas peaks,
unustades hirmu ja muutes kõik heaks...
Ikka ja alati jääme endalt me küsima,
kas see on ikka see, mis jääbki püsima?

Tulevikku varjutavad kahtlused me ees-
oleme leppind tühjusega iseenda sees...
Vahel siiski kedagi armastada ihkame,
siis otsustusvõimetust endas vihkame...

Alles siis, kui aeg on igavikku minna,
silmad suletud ja käed risti rinnal,
alles siis ei tunne hirmu ega valu-
eks püüa siis olla, saa sa siis aru...

Lubię to! 4