Igatsust ei saa sundida ega minema tõugata. Ta tuleb ja läheb siis, kui
ise tahab. Ta ei hooli sinust ega su tunnetest ega sellest, kui su süda
murdub meenutades kedagi, kelleni sa ei ulatunud.
Vabastada end temast on võimatu, sest ta surub oma küünised niivõrd sügavale hinge, et rinnus on tunda tõmblevat pakitsust.
Ta
on ühtaegu kurat ja ingel, kes töötavad närvilõpmete kallal käsikäes,
tagudes neid vaiksete summutatud löökidega, et jõuda südameni, mille
purustamine või millele halastamine sõltub täielikult neist endist.
Sinust
saab torm, kes püüdleb vabaduse poole, oled justkui kanaarilind, kes
püüab end pigistada läbi kitsaste puurivõrede, teadmata, et nende vahed
on liialt kitsad, et neist läbi tungida.
Oled lõksus, ega saa end
vabaks. Peksled tiibadega, püüdes purustada takistavaid metallvõrusid
enda ees, ent seegi on tagajärjetu. Oled surutud ruumi, kus labürindil
puuduvad väljapääsud.
Ent kui tegutsed enda päästmise nimel, hakkab
kustuma mälestus kellegi näojoontest, siluetist, kuni lõpuks hajub
terav valugi hingest. Mõistad, et oled vaba, ning igatsuse kütkedki on
lõdvendanud oma haaret, kuid seda ainult järgmise korrani, kui kuuled
viisi, mis meenutab Teda, kes sinuni ei jõudnudki.
Ja kõik kordub uuesti...
Na razie nie ma żadnych komentarzy.
Dodaj komentarz aby rozpocząć dyskusję!