Ma isegi imestan, et kuidas on võimalik terve enda elu peas läbi mängida, siis veel kujutada ette enda tuleviku ja muud taolist. Elu on ikka ülimalt imelik asi, mõnikord me oleme õnnelikud, et elame, teine hetk tahame endale lihtsalt kuuli pähe lasta või nööri kaela tõmmata. Huvitav kumb oleks parem? Tulemus on ju ikkagi sama, nii et kui sa tõesti surra tahad, siis tegelikult ei mängi see viis kuidas sa sured erilist tähtsust, aga ikkagi räägitakse, et upumis surm pidi selline "lilleline" olema, nagu laksu all. Ah ei tea mina. Aga miks me ei võiks KÕIK õnnelikud olla? Miks osad inimesed on nagu värdjad ja seetõttu tunnevad teised inimesed end ka sitasti.

Ma lihtsalt ei saa aru, miks osad inimesed peavad tegema kellegi õnnetuks või valmistama teisele inimesele põrgupiinu, lihtsalt seepärast, et ennast paremini tunda seeläbi. Miks me oleme sellised, sõna otses mõttes VÄRDJAD.

Sest tegelikult paljud meist käituvad ju nii, nagu ajuvabad mõtetud snoobid, kes tõepoolest hoolivad vaid isendast ja enese heaolust, kindlasti nad ei mõtle kordagi teisele inimesele (või kui mõtleb, siis sama kiiresti ta unustab selle ja liigub enda eluga mõnusalt edasi) ja mida ta tunneb või mõtleb, me oleme lihtsalt ISEKAD. Mitte me kõik muidugi, aga mingil eluperioodil enamuses meist käitub vastikult teise inimesega, vahest lampi, vahest põhjusega. Aga minuarust isegi põhjusega ei ole vaja teisele inimesele tekitada sellist sitta tunnet, võib- olla sinu jaoks see ei olnud mitte midagi pmst, aga sellele

teisele inimesele võib sellest ühest ainsast korrast tekkida trauma, ta arvatavasti mängib seda ennem magama minekut korduvalt peas läbi, mõeldes, et millega ta selle nüüd küll ära teenis. Inimesed on erinevad, see on lihtsalt fakt, mille vastu lihtsalt ei saa.

Ja samas räägitakse, et kõik inimesed on üldjoontes head, aga sarimõrvarid? Inimesed, kes lihtsalt lambist kustutavad teise inimese eluküünla, kas nemad on ka siis head üldjoontes? Kas nad sündisid halvana või tegi elu nad selliseks? Oleks huvitav mõelda, kui mina oleks sarimõrvar, aga võib-olla ma olengi, teie seda ju ei tea, sest ma niisama mõtlesin midagi kirjutada päeviku vormis. Aga see selleks.

Aga tegelikult sarimõrvari elu on tegelikult päris huvitav, vähemalt ajuga sarimõrvari elu.

Mitte sellise, kes lambist läheb enda püssiga paugutama ja vaatab mitmele pihta saab, tavaliselt laseb ta enda ka lõpuks maha. Päris naljakas oleks, kui ta tahaks end maha lasta, aga kuulid saaks just otsa, et üks kuul jääb puudu sellest, et ta saaks end maha lasta. Päris feil oleks.

Ei tea kas need, kes lambist niimoodi püssiga paugutama hakkavad mõtlevad asjad hullult läbi või lihtsalt neil tuleb selline "tore" mõte, et võiks nüüd natuke "nalja" teha ja inimesi "lõbu" pärast veidi ära tappa, nad ju teavad, et nad jäävad vahele. Ei tea mis nende süütenööri vallandas, et miks nad niimoodi tegid. Osad neist on ju täiesti tavalised inimesed, normaalse töö, mehe/naisega jne, lihtsalt sellised täiesti tavalised inimesed, täpselt sellised inimesed kellest sa sellist asja üldse ei arvakski.

Elu paneb ikka ohkama küll vahest.