Murdepunkt.*
Kõnnin, kõnnin, näen, kõnnin edasi. "Uusi tutvusi?" Sirutad käe minuni.
 

„Hakkad hulluks minema?“ pärib keegi tuttav, kuid siiski ei tunne ma teda ära. Ta vaatab veel mulle kahtlustavalt otsa, ma pööritan vastuseks tema küsimusele vaid silmi. Tüdruk ajab pea püsti ning kõnnib ülbelt edasi. Mis toimub? Hallooo! Karjub mõte mul peas. Tunnen, et keegi seisab minu seljataga. End, aga pöörates ei ole seal kedagi. Kellegi hell käsi pigistab hetkeks minu õlga. Kiirelt pööran end teistpidi. „Sina,“ naeratan kergelt. „Keda sa siis ootasid?“ vaatavad tema helehallid silmad mind küsivalt. Minu pilk liigub koolihoovis ringi. „Teda? Tõesti, sinust ja temast ei tuleks üsnagi kindlalt midagi välja,“ patsutas ta minu käevart endal lohutav nägu peas. „Ma polegi TEMAST huvitatud,“ rõhutan sõna tema. Tunnen kuidas ägestun ning püüan end maha rahustada. „Ups,“ kergitab ta õlgu ning vaatab mulle süütult otsa.

 

„Lähme tundi?“ küsib ta seejärel. „Mine, ma pean kuhugi mujale minema,“ ütlen talle ning hakkan juba eemale liikuma. „Aga, kas me saame pärast poole kokku?“ hõikab ta veel mulle järgi. „Jaa! Küsi õpetajalt minu kodu aadressi ja tule sinna,“ lehvit 

Lubię to! 3