Kirjutaks millestki ilusast,
kuust, tähatedest taevas,
kuid mida see muuta saab
kui armastus mind taas vaevab?
  Ei päeval või ööselgi
ma tema eest pääse.
Kui sukeldun töössegi,
teda ikka silme ees näen veel.
  Ta on muutunud mõtteks mu peas,
kinnisideeks mis ei kunagi kaoks.
Ja kui ta isegi teaks,
mida mina hetkel tundama pean!
  Nii ma siis mõtlen igal ööl taas,
et millestki ilusast kirjutama peaks,
kuid hommikuks silmad on maas,
kui sind kallis vaatama pean.
  Nii mu päev on mulle piinaks
ja see talveöögi rahu ei iialgi anna.
End mõelda siin võin heaks või halvaks,
kuid armastus su vastu  mul valu vaid annab!
 

Lubię to! 1