The truth about truth - it hurts. That's why we lie.
Pihtas ja põhjas.
Mõtlesin veidi,miks ma siia kirjutan. Ja miks ma siia alati kõige halvema tujuga  kirjutan. (märkate,kui palju postitusi viimasel ajal?)
Võibolla on see koht siin nagu väike vaba ruum,kus ma saan ennast vabaks lasta.
Öelda kõik välja,karjuda,naerda,nutta. Ükskõik,mis pähe tuleb.
Ja teha seda nii,et keegi teada ei saaks,mida ma tegelikult tunnen.
Veidi jube hakkab kui pikemalt selle peale mõelda.

Vahepeal muutusin veidi avameelsemaks. Hakkasin inimestega suhtlema,ütlema näkku mis ma arvan.
Nojah. Enam ma seda ei julge. Ei tahagi sest polegi nagu kellegile rääkida.

Tüüpiline on ju. Kui ütled,et läheb hästi,siis arvatakse,et oled eputis. Kui ütled,et asjad on halvastu, suhtutakse sinusse kui virisejasse. ja tõsiasi on see,et enamus inimesi tegelikult ei kotigi,mis sul toimub. Neil on liiga kiire oma elu elamisega,et korra kellegi teise omasse piiluda.
Põhimõtteliselt ei saagi iial täpselt kellegile välja öelda, kuidas sul on ja mida sa tahad,millest puudust tunned,mida vihkad ja mida kogu hingest armastad.

Kõige jubedam on see,kuidas ma näen,et ma tõmbun järjest rohkem endasse ja muutun külmaks teiste suhtes.
Ma näen,kuidas ma teistega halvasti käitun aga ei saa seda peatada ega muuta.

Seega andke andeks,kui ma kedagi solvanud olen või kellegile haiget olen teinud.Ma ei saa sinna midagi parata.

Lubię to! 2