Sai siin kirjutatud ühele neiule luuletus,mida ta kahjuks küll siiani lugenud ei ole,kuid nüüd siis on tal selleks võimalus ja ka teil kallid päeviku lugejad on nüüd võimalus tutvuda minu enda kirjutatud luulega ning siis anda hinnang sellele luuletusele.Ootan siis vastukaja hoolimata sellest,kas on see positiivne või negatiivne!!!!!!!Lihtsalt tekib aegajalt tahtmine luuletada ja siin see siis on:                Sinuta Vs. Teieta!


 Nii huvitavalt igav on sinuta mu hing,
justkui oleks see väljapääsmatu nõiaring,
sinust mõtlen ma päeval ja ööl iga tund,
ning alailma öösiti sinust ma näen und!

 See pisike Tupsu mulle nii kohutavalt armsaks sai,
ning nüüd kui teda pole - nii väga tahaks teha tal pai,
ta sul nii andekas ja alailma laia naeru ta lõi,
mis minu vihmases hinges alati päikese kaasa tõi!

 Minu päevad need koos olles kõik päikeseliseks tegi,
kuid ilma teieta nüüd jäädes see peas paiskas kõik segi,
ma ringi kõnnin nüüd üksi,kui oleks ma peata kana,
ja ei suuda ma mõtetes olles jääda teist sekundikski maha!

 See Gia nightclubis koos meeldivalt veedetud õhtu,
veel siiani iga päev mul toob külma meeldiva judina kõhtu,
seda õhtut tahaks ma korrata ikka veel ja ikka veel,
ka siis,kui vihmast märjana kodu poole olen ma teel!

 Ma hetkekski teie peale mõtlemata olla ei suuda enam,
sest sa oled juttudest räägitust ju veelgi armsam ja kenam,
kui bussi pealt ma sind väljudes esimest korda nägin,
mind kui mingi kummaline kuumalaine siis täiega läbis!

 Ku ma armsat Tupsut vankris enda ees lükkamas olin,
tundsin,kuidas äkitselt mu kõrvu hakkas tekkima kohin,
see siis nii õnnelikuks ja rõõmsaks mu meele tegi taas,
kui ei olekski ma olnud kahe jalaga kindlalt maas!

 Too hetk ma vist kõrgemal,kui seitsmes taevas,ujusin,
ja kõik mööduvad inimesedki nii meeldivalt mulle sujusid,
ma kõigist õnnelikem inimene siin maailmas olin siis vist,
ning mõtteis endalt küsisin,et kuhu küll tõmmata see rist?
 
 See,kes mu pilvedest maa peale tagasi taaskord valusalt tõi,
oli mu eks elukaaslane,kes oma petmistega noa mu südamesse lõi,
kuid siis natuke hiljem,kui ka bussiga lahkusite Tupsu ja sina,
ei olnud enam mina enam mina vaid endine rusutud mina!

 Ma väliselt küll olla võin rõõmus,kuid südames taas rusutud olen,
ja mitte hetkegi ma enam nii lummavalt õnnelik pole,
kuid taas mul pilved hajuvad peas,kui telefonis sind kuulen,
ning ütlevad mulle tere need imeilusad ja punased huuled!

 Sinu häält kuuldes telefonis mul tekib tungiv soov öelda sulle,
et eriliselt tähtsaks oled selle lühikese ajaga saanud mulle,
ja mitte ainult sina vaid Tupsukene ikka ju ka,
sest tõsiselt nüüd teist kahest hoolin nii väga ma!

See oli nüüd siis minu kurb ja mõtlik luule,
mida kogu aeg teist keegi mu ei kuule!!!!!!

Lubię to! 4