Lagendik metsa ääres,

udus üksikud mättad kaste all.

Vaikuses kumisevad kõrvus vaiksed hääled,

pastelsete toonide taustal lummab hall.

Paradiis või vaid taevas?

Pilvised tujud või nukruse allikad?

Mistahes, siin on mitukümmend inglit päästmas meid vaevast.

Me unistusedki lendlevad siin-seal kui liblikad.

Peatunud aeg ei luba meil mõista,

kas kunagi tõuseb või loojub päike lõpuni.

Või äkki on kõik üks öö ja päev, nädal, kuu ja aasta

nii nagu oleks saabunud kuningriiki igavene uni.

Lubię to! 1