Sa küsisid, milleks ma selline olen kord õrn ja hell, kord tujutu ja halb. Sa küsisid, kas mul südant üldse pole, kas ma pole armastanud eal? Ma parem vaikin, sest vastata ei oska. Ei aita sõnad sinna, kus ei mõista hing. Ma tean ka seda, sa ei usu,kui kõik sul ütleksin varjamata tõtt.Sa peaksid seda mu järjekordseks tujuks ja naeraksid, kui mul on kurgus nutt. Ja just sellepärast ma olen – ülbe, halb, südametu ja julm. Ja kui sind jälle näen, siis naeran mina ise, et ei naeraks sina mind . 

Lubię to! 2