Päev päevalt möödub aeg,
siiski rõõmustab mu meel.
Arvan, tunnen- see, mis teen,
uhkustada võin ma veel.

Ainus vara mis meil on,
üksainus hing, see kallis on.
Huvitav see elu on,
muudad meelt, saad "tarretist".

Ma leidsin sellest palju head,
kuid samal tundsin rõhumist.
See raskus, muide, kas  sa tead?
Tusatundest tekkis head.

Kõik mis vana, on nüüd uus,
ta tee peal seisab põiki- risti,
plaan, mis enne, mõttetu,
nüüd mul uus- see Võitmatu.

:)

0:30.
(öö vastu neljapäeva, 9 .märtsi.
2006)

Lubię to!