Właściciel bloga: nupena58

Enne kui möistad kohut.

Pane kingad jalga.

Könni need tänavad, mis ma olen käinud.

Tegele kaotus inimestest mida ma olen kaotanud.

Talu köik emotsioonid ja syndmused, mida ma olen kogenud.

Komista igan kivin kuhu ma pörkasin.

Töuse alati uuesti yles ja liigu täpselt sama elu nagu mina tegin.

Alles siis vöid möista kohut minule vöi elule !

Miks elus alati ei lähe nii, kui ise soovin?

Kas peaks olema önnetu vöi öpitav oleks midagi ?

See kindlasti kannatlikkust kasvatab ja

eneseanalyysi lisab !

Kui vötad vastu minu pisarad,

kui naerad minuga koos,

kui kannad minu valud,

kui puhuda saan sinu haavadele,

kui toetad mind, teel mida käin,

kui kanda saan sind kuristiku yle,

siis ootan SIND .

Alati rooside vahel umbrohi pea töstab,

Ma tahaksin olla armujook su klaasis,

jook, mis avaks ometi su silmad,

ning mida keegi teine siin ilmas

ei ole maitsta saanud.

Ma tahaksin körvetada su kurku

ning voolata verena su soontes.

Tahaksin tuua su pähe meeletuid mötteid

ning panna su käsi tegema meeletuid tegusid.

Ma sooviks olla armujook su klaasis

kui sa mind jood.

Tuleksid minuga sama tekki alla ?

Paneksime varbad kokku sama nippu.

Need kymme kylmä oleksid mu ja

need kymme sooja oleksid sinu !

Ymbriksiksime käed teineteise ymber

turavööks, maailma tormide vastu.

Lilled, need kaunid ja nii õrnad,

Kes oskaks öelda,

mis on önn.

Vöi kuidas möelda,

mis see on?

Kas tunne on önn,

vöi önnetus see.

Mis önnetus on,

mis önnetukse teeb?

Kui tunne on önnetus,

miks önneana näib.

Miks temaga kannatus,

kaasas käib?

Kui elu on önn,

miks önnetus see,

kui armastus on,

tuleb kolgatatee...?!

Usein maallinen mammona meitä johdattaa,

elämään mittanauhassa eurot jonossa on.

Kaikella on oma hintansa.

Ystävyyden varteen, yksi sanaaki riitttaa,

se arvokkaampi on kun tuhat kiloa hopeaa !

Nyyd siis,

kui loed seda,

tahaksin kallista ja

emmata Sind,

öelda Sinulle,

et oled tähtis mulle !