Właściciel bloga: Mutukas Sannu

I have had enough of the summers and enough of the springs,
enough of the autumns and enough of the widns,
enough of the rain and enough of the sun
with only three last shots left in my gun.

I have had enough of the winters anough of the ice
enough of this life enough of no spice ,
enough of cupcakes enough of lies,
waiting as it all slowly dies.

Three last shots in my gun,
three more holes in the fun ,
simply annoying,
I want to turn it all around.
I want to burn it to the ground,…

Teel poodi , trepist alla
peksis allpool liblikas ennast vastu akent.
Ma vaatasin teda, hakkasin trepist
edasi laskuma , kaks astet, ots ringi
läksin tagasi. Vaatasin liblikat, võtsin oma musta rahakoti.
"Tule, ma viin su õue. Ma ei tee sulle haiget.": ütlesin liblikale.
Peale 5 minutilist tagaajamist laskus liblikas mu rahakotile,
ning püsis seal kuni olin juba peaagu välisukse juures.
Tõusis korra lendu ja kui ma ukse avasin, ja ootasin ,
et ta koridorist õue lendaks valis ta vabaduse asemel
uuesti mu rahakoti nurga, lihtsalt tiivad laiali seisis ta seal,
vahtides mulle näkku. Poeni, üle tee, rohelisuse poole.
Ta ei lahkunud.…

Ma ei teadnud, ei suutnud otsustada, millist
oma päevikutest promoda, sellepärast promosin ma seda ainsamat,
milles polnud miskit mida promoda.

Viskiklaasi ja sigareti vahele on mahutatud arvuti.

Ma istun ja ootan, kell tiksub.

Ma lihtsalt istun ja ootan.

Mida ma ootan?

Ma ootan, et kell tiksuks sinnamaale, kus pesu saab pesumasinasse toppima minna.

Ma tean, et siin on muudki koristada.

Ma ei taha.

Seinanurgas on prügikott, mis tuleks välja viia ja lauaalune kast ajab taarast juba ammu üle.

Madrats, lina, voodi on omadega sassi nikutud.

Kella 12 peaks süüa tegema, mees tuleb pausile.

Ma ei taha,

Ma tahaks randa minna.

Tormasin mööda tänavaid, teadsin, et pean tagasi pääesema. Tüdruk, kelle keha mina Sannu Suicidal 10 aastat tagasi üle võtsin, mul on temast lihtsalt kahju. See oli raske, need 10 aastat, olid rasked. Iga kord kui ta minu sisemusest pinnale hakkas ujuma pidin ma ta sügavamale kongi suruma, korruseid põrgust allapoole. Ängistus. Ma kuulen tema kriiskeid, keti kolisemist vastu raudseid trelle ja näen puhast lapselikku pilku, mille ainsaks eesmärgiks on vabadus, taaskord olla temaise. See keha aga ei saa enam kunagi tema omaks. Et tagasi pääseda pean ma selle sureliku keha hülgama.Selle tapma.
Ma olen isekas, ma tean.
Tormasin tõstukile, mis viis…

Ma olen ehtne mõrd, see sajaprotsendiline ennasttäis

altkulmu tapjapilguga igat liikuvat objekti jõllitav mõrd,

kelle pilk mõõdab sind pealaest jalatallani ja siis mujale suundub.

Õel, otsekohene ja valiv.

Mõrd, mitte mingi suvaline kollistunud tibi, kelle ego tema meigikoguse kõrval

kokkuvõttes siiski kahvatub.

Pole paljut vaja, et ma kellegi suhtes võtaks kaitsepositsiooni ning

teda maatasa hakkaks tasapisi tegema.

Respect on lihtsalt asi, mis tuleb välja teenida.

Ma austan vaid mõnda üksikut inimest.

Sõbrad on sõbrad.

Need mõned üksikud korrad elus, kus ma reaalselt andsin endast
parima, sain ma alati, mis tahtsin.
Olgu tegemist kas esimese kohaga spordivõistlusel, või kättesaamatu mehega.
Väljaarvatus üks kord, see oli siis kui mind peale 9dat klassi, kunstikooli ei võetud,
väitega, et pildid polnud minu joonistatud.
Olgu.
Olid küll, aga mis nüüd sellest enam.
Esimeses klassis ajasin ma poisse taga, ma vihkasin neid,
peksin ja tirisin juustest, ise olin kõige pisem.
Ptüi,
Hale.
Tegelt, mind kiusati pärast vastu, päris mitu aastat, teises koolis, Tallinna Reaalis,
siis kui juba vanem,
Aga ega ma sündides suupeale ei kukkunud, sai vastu ka taotud, siis küll käis asi juba
sõnadega.
Ega ma…

Imma slap your mom until you spank my monkey.

Ükskõik, kus sa ka ei seisaks, sul on tunne, et ta jälgib sind.
Tema pilk, on suunatud kuskile mujale, kuid sul on tunne,
et ta endiselt näeb sind, justkui oleksid sa luubi all.
See häirib sind, tema pilk häirib sind, pigem ehk mõte tema pilgust
aga see pingestab sinu meeli.Tegelikult, ei häiri sind mitte tema pilk, vaid
see irve, mis sulle tundub tema suunurkades peituvad.
Irve, ühestküljest paistab see tagasihoidliku naeratusena,
kui ta põskedel oleks vaid veidigi puna, aga tema kaame nägu
välistab igasuguse tundlikuse märgid.
Tema silmad paistavad klaasjad, naelutatud tühjusesse.
Tema…

Kell on 8 hommikul, mehe saatsin tööle.
Mu jalg kipitab, ma valasin eile sellele keevat vett peale, just lõpetasin vesivillide nõelaga torkimise.
Tee jahtub laua peal ja suits põleb tõmbamatagi lõpuni.
Tra kuidas kipitab, õhtuga seda muidugi võrrelda ei anna, siis raputasin jalga nagu segane,
sai küll hapukoore ja jumal teab millega määritud, ikka pool jalalaba pöidlajälje suurusi ville täis.
Gavin Rossdale - Forever May You Run.
Inimesed on tänamatud, tee mis tahad, kunagi ei ole keegi rahul.
Mul ükskõik, mina olen endaga rahul.
Olen rahul, et vanematele puid viisin , puitpriketti ja saepuru jänkudele.
Olen rahul, et vanaemal puid…