Właściciel bloga: loverkiss
Ma kadestan kõiki, kes on sinu lähedal:
*tuult, sest temal on õigus segada su juukseid
*päikest, sest tema võib sulle segamatult naeratada
*kärbest, kes öösel pinisedes sul rahu ei anna
*rohtu, sest tema võib silitada su jalgu kastesel ööl
Kadestan kõiki ja olen kurb, sest mina pole nemad ja mul pole SIND
Kas te mäletate tüdrukut, kes alati naeris ja kes armastas päikest Ülekõige siin maailmas?! Ta uskus, et kõik on võimalik ja ei teadnud midagi pisaratest, pettumusest ega valust. Nüüd ei ole see tüdruk enam väike. Ja enam ei ole päikest, mida ta nii väga armastas! Ta teab, mis on pisarad ja et nad on valusad! Teab ka mis tunne on olla reedetud ja et muinasjutud jäävad alati ainult muinasjuttudeks!
Tahan olla jälle see väike tüdruk, kes uskus, et alati on kõik võimalik ja et miski pole raske tahan lihtsalt olla õnnelik .
OLE HEA JA KIRJUTA SIIA KOMMENTAAR, KUS ON MÄLESTUSI NII SINUST KUI MINUST.. ISEGI KUI ME TIHTI EI RÄÄGI. SEE MÄLESTUS VÕIB OLLA NII HEA KUI HALB.. KUI OLED SELLE TEINUD, SIIS LISA SEE TEKST OMA PÄEVIKUSSE JA ÜLLATU MIDA HEAD TESIED SINU KOHTA MÄLETAVAD =)
Notsu: Nii hea, et me üksteisel olemas oleme! Karupoeg noogutas. Notsu: Kujuta ette: mind enam pole, sina istud siin üksinda ja ei ole kellegagi juttu ajada. Karupoeg: Aga kus sina siis oled? Notsu: Mind ei ole. Karupoeg: Nii ei saa olla. Notsu: Mina arvan ka nii. Aga no kujuta ette, mind ei ole. Sina oled üksi. Karupoeg vihastas: Miks sa mind kiusad? Kui ei ole sind, ei ole ka mind, said aru ?